Andrei Kuzitškin: kellele ja milleks on vaja vene parteid Eestis

Andrei Kuzitškin Foto: Erik Prozes

Volbriöö polnud veel kättegi jõudnud, kui Tallinas toimus iseäralik sündmus: 25. mail peeti koosolek Eesti vene partei taaselustamise küsimuses, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin.

Võib ette kujutada, kuidas nõiad ja sortsid kogunesid Vene diskussiooniklubi katla ümber, et vaaritada selles valmis uus poliitiline puder ja kutsuda välja vaime minevikust. Lähiminevikust. Sest vene parteid Eestis surid kuulsusetut surma 2012. aastal ja nende laibad pole veel õieti jahtudagi jõudnud.

Natuke ajalugu

Venelaste esimene poliitiline ühendus Eestis tekkis juba 1920. aastal. Kuid pärast Balti riikide okupeerimist Punaarmee poolt 1940. aastal keelustati teiste erakondade kõrval ka Vene Rahvuslik Liit Eestis. 1993. aastal astusid Tallinna linnavolikogu valimistel areenile uued venelased. Kaks valimisliitu – Eesti Vene Demokraatlik Liikumine ja Revel – said 64 kohast kokku 31. See oli suur edu, mis innustas kohaliku kodanikuliikumise aktiviste, keda toetas Venemaa presidendi Boriss Jeltsini administratsioon, asutama juba päriserakondi.

1994. aasta ilmuski Eesti poliitikaareenile lausa kolm uut jõudu: Vene Erakond Eestis (Sergei Kuznetsov), Vene Rahvapartei (Aleksei Zõbin) ja Eestimaa Ühendatud Rahvapartei (Aleksei Semjonov). Nii suur hulk vene erakondi väikeses Eestis andis ilmselgelt tunnistust algusjärgul valitsenud vastuoludest venekeelse elanikkonna seas. Kuid 1995. aastal õnnestus kahel registreeritud vene parteil moodustada valimisliit Meie Kodu On Eestimaa ja saada parlamendis kuus kohta.

Edaspidi teravnes võitlus Eesti vene poliitikute vahel rahaliste ja inimressursside pärast lausa äärmuseni. Erakondade juhid aina õiendasid omavahelisi arveid ja võtsid lakkamatult ette reise Moskvasse, et hankida endale Kremli võimurite tuge ja ühtlasi mustata nende silmis oma poliitilisi vastaseid. Eesti venekeelsed valijad jälgisid vene poliitikute omavahelist kemplemist jahmatusega. Rahvas ootas võitlust oma õiguste eest, aga sai hoopis näha rusikavõitlust Toompea treppidel.

Kõige selle tagajärjel said vene erakonnad 1996. aastal Tallinna linnavolikogu valimistel kõigest 16 kohta. Ent isegi sellised ärevust tekitavad tulemused ei sundinud Eesti vene poliitikuid jõude ühendama. Vastupidi, hakati aina innukamalt looma uusi organisatsioone. 2002. aastal oli Eestis juba viis vene erakonda. Tulemus oli täiesti ootuspärane: 2003. aasta parlamendivalimistel kogusid vene erakonnad kaks protsenti häältest. 2005. aastal said vene erakonnad lüüa ka Tallinna linnavolikogu valimistel.

Ahnus, lühinägelikkus ja halb maine olid peamised Eesti vene poliitiliste ühenduste lüüasaamise põhjused. Seda järeldust kinnitab 1995.–2005. aasta eestikeelne ajakirjandus. Ajalehtedes leiab ohtralt andmeid korruptsiooniskandaalidest ja kriminaalasjadest, millesse olid segatud vene poliitikud.

Vitali Haitovi mõrvas süüdistatavad leedulased Antanas Kazlauskis (pildil vasakul) ja Zilvinas Gudonis 2003. aastal Tallinna linnakohtus. Foto: Egert Kamenik/Postimees Foto: EGERT KAMENIK/PM/EMF

Vene kultuurikeskust, mida kontrollisid ärimehed Haitovid, nimetati Eesti kuritegeliku maailma tähtsuselt kolmandaks mõjukeskuseks. Rohkelt kirjutati sellest, kuidas Haitovite perekond rahastas vene erakondade valimisliitu Rahva Usaldus. 2000. aastal tappis palgamõrvar noore Marian Haitovi, 2001. aastal tabas sama saatus tema isa Vitali Haitovit. Marian Haitovi mõrva uurimisel pidi tunnistusi andma praegune Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom, kes tol ajal kandis perenime Litvinova ja oli ajalehe Den za Dnjom peatoimetaja. Yana Toom eitas uurimise ajal, et oleks saanud ähvardusi, olles avaldanud lugusid Haitovite perekonna äriasjade kohta.

Vene erakondade rusudele rajati 2008. aastal Eestimaa Ühendatud Vasakpartei. See erakond pidas oma kantsiks Maardut, kus valitses linnapeana erakonna tegelik juht Georgi Bõstrov. Kuid pärast Bõstrovi surma kaotas erakond kiiresti mõju ja võib veel sel aastal lõplikult kaotada ka Maardu.

Taassünni väljavaated

Ma usun, et katse taastada Eestis vene erakond on seotud kohalike omavalitsuste valimistega, mis peetakse 2017. aastal. Eesti poliitikaelus leidub kriitiline mass vene kodanikuaktiviste, kes on jäänud eemale võimust, üldse igasugusest valitsemisest ja eelkõige rahavoogudest. Seoses sellega nimetatakse sageli Andrei Zarenkovi nime. Ta juhtis Eestimaa Ühendatud Rahvapartei noorteorganisatsiooni, seejärel asutas Konstitutsioonierakonna, hiljem aga asetas selle ohvrina Eestimaa Ühendatud Vasakpartei altarile.

Nähtavasti hindas Maardu endine linnapea Georgi Bõstrov ohvrit vääriliselt ja nimetas Andrei Zarenkovi linna rahvamaja direktoriks. Kuid peagi osutus Andrei Zarenkov segatuks kriminaalasja, jäi ametist ilma ja sai karistusegi. Maardu uus linnapea Valev Kald loobus koostööst Andrei Zarenkoviga. Maardus käivad visad kuulujutud, et just Andrei Zarenkov seisis Valev Kaldi umbusaldamise taga ja aitas Maardu linnapeaks saada keskerakondlasel Vladimir Arhipovil. Kuid Vladimir Arhipov neid pingutusi vääriliselt ei hinnanud ja Andrei Zarenkov oma teenete eest vähimatki tasu ei saanud. Seepärast otsibki professionaalne aktivist Andrei Zarenkov praegu oma pulbitsevale teotahtele uut väljundit.

Eestis on tõepoolest olemas objektiivsed tingimused uue vene erakonna loomiseks. Esiteks on endiselt päevakorral mittekodanike staatus, kellest enamik on rahvuselt venelased. Praegused erakonnad ei ole veel välja pakkunud tõhusat viisi, kuidas muuta mittekodanikud kiiresti ja valutult Eesti Vabariigi täisväärtuslikeks kodanikeks. Teiseks on jätkuvalt aktuaalne venekeelse hariduse küsimus. Venekeelsete kooliõpilaste vanemad ei lepi kuidagi üleminekuga eestikeelsele õppele. Kolmandaks elab ja võidutseb Eesti venekeelse elanikkonna laiades massides vene keele kui teise riigikeele idee. Seepärast on sisemine nõudlus vene erakonna järele Eestis olemas. Kuid on ka väline nõudlus.

Referendum, millega Suurbritannia otsustas Euroopa Liidust lahkuda, andis Vladimir Putinile uut indu. Kreml on nagu kogenud jahikoer, kes haistab saaki. Venemaa otsib ammu võimalust Euroopa ühtsust nõrgestada, veel parem täiesti lagundada. See on Venemaa sõjalis-poliitilise juhtkonna põhistrateegia, kes tunneb tõsist muret sanktsioonide negatiivse mõju pärast riigi majandusele. Seepärast värbavad Venemaa eriteenistused kõigi 28 liikmesriigi poliitilise establishment’i seas agaralt mõjuagente.

Paralleelselt otsitakse riikide sisepoliitilise olukorra destabiliseerimiseks vajalikke ressursse, milleks sobivad eriti hästi erakonnad ja ajakirjandus. Tõsi, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond eesotsas Mart Helmega on juba ise andnud oma panuse Euroopa Liidu torpedeerimisse. Kuid Kreml soovib enamat. Vene erakond Eestis võiks olla suurepärane ja tõhus abivahend võimu ja riigi ründamiseks. Vene erakonna saadikud saaksid oma mandaati ära kasutada avalduste tegemiseks venelaste diskrimineerimise ja vajaduse kohta muuta suhteid Euroopa Liiduga, mis ei tunne sugugi muret venelaste olukorra pärast Eestis.

Toompea parlamendihoone ees hakkaksid pidevalt toimuma piketid ja meeleavaldused. Neis tingimustes peaks Eesti valitsus kulutama aega ja jõudu teisejärguliste küsimuste lahendamiseks, majanduslik ja poliitiline stabiilsus satuksid aga ohtu. Andrei Zarenkov on juba teatanud, et just kriis Eestis aitab uuesti luua vene erakonna. See mees juba oma kavatsusi ei varja. Küllap oli pronksiöö talle ainult tulevaste võitluste peaproov.

Mis on surnud, ei sure iial

Nii kõlab «Troonide mängus» Raudsaarte deviis. Kuid ma kahtlen siiski tugevasti, kas vene erakonna taaselustamisel Eestis on ikka väljavaateid. Esiteks seepärast, et ükski rahvuslikul alusel loodud Euroopa partei ei ole tänapäeval enam kuigi populaarne. Näiteks Poolas esindab saksa vähemust seimis ainult üks saadik. Soome Rootsi Rahvapartei kaotab järjest toetust ega saanud pärast 2015. aasta novembris peetud parlamendivalimisi esimest korda neljakümne aasta jooksul enam valitsusse. Läti Vene Liidul on kõigest mõned saadikud kohalikes volikogudes ja üks saadik europarlamendis. Tõsi, Riia linnapea Nils Ušakovs oskab hästi vene keelt. Leedu Venelaste Liitu pole juba pikemat aega omaette jõuna olemas, valimistel osaletakse ainult teistega koalitsioonis.

Teiseks on kõik Eesti venekeelsed valijad täielikult orienteerunud Keskerakonnale ja konkreetselt Edgar Savisaarele. Väga raske on panna vene valija oma senist kiindumust muutma. Iseasi, et Edgar Savisaare lahkumine võib tekitada valijaskonnaski teatava vaakumi. Aga ma olen päris kindel, et selle täidab otsekohe Yana Toom oma poliitilise projektiga.

Kolmandaks nõuab vene erakonna moodustamine raha ja karismaatilist liidrit. Rahaga võib mõistagi aidata Kreml. Venemaal ei jagu raha pensioni tõstmiseks, aga oma interaktiivsele lemmikmängule «Sureta Euroopa välja!» leiab Vladimir Vladimirovitš alati raha. Küll aga tõuseb palju teravam küsimus: kellele Eestis võiks usaldada raha vene erakonna loomiseks? Kui vastust ei leita, kukub ka projekt kolinal läbi.

Praegu selliseid liidreid Eestis ei ole. Andrei Zarenkov, Andrei Lobov, Dmitri Linter on oma etteaste juba teinud ja rahvuslike poliitikutena on nad maha maetud. Iga muu kandidaadi – isegi Yana Toomi –, kes söandaks teatada, et on valmis vene erakonda juhtima, valaksid otsekohe sopalaviiniga üle vene kodanikuaktivistidest konkurendid. Seepärast saab Yana Toom parimal juhul luua ainult Keskerakonna klooni.

Aga teate, kes tegelikult võiks luua vene erakonna Eestis? See olen mina, Andrei Kuzitškin. Kui ma oleksin Eesti kodanik, siis rajaksin kahtlemata poliitilise projekti Euroopa Venelased. Sest Eesti venekeelne kogukond vajab tõepoolest hädasti poliitilist harimist ja lõimimist Euroopaga.

Eesti valitsevad erakonnad pöörduvad harva vene valijate poole viimaste emakeeles. Hea seegi, et parlamendi juures tegutseb Liberalismi Klubi, kus on vene keeles esinenud Urmas Paet, Marina Kaljurand, Igor Gräzin, Siim Kallas. Aga sellest ei piisa. Kui Eesti tahab mittekodanike probleemi tõeliselt lahendada, on vaja tõhusalt pingutada selle nimel, et venekeelne elanikkond muutuks Venemaale orienteeritud jõust ühiskondlikuks klassiks, mis on orienteeritud Euroopale.

Eestlased on liiga delikaatsed, et sellise asjaga tegelda. Kõiki eestlaste katseid kohalikke venelasi eurooplaseks muuta peetakse kohe vägivallaks ja diskrimineerimiseks. Venelastega tuleb kõnelda vene keeles ja selgitada, et Eesti on osa Euroopast ja Venemaa tulevik seisneb Euroopa teele astumises. Ja et Eestis elaval venelasel on ainulaadne võimalus alustada seda teekonda juba täna. Ja et Euroopa Venelastel on tohutu missioon: luua tingimused Venemaa vältimatuks lõimimiseks Euroopaga. Siis võivad ka Euroopa vene erakondadest kujuneda vajaliku ja tähtsa töö – meie suure üleeuroopalise kodu rajamise – vajalikud ja tõhusad abivahendid.

Vahetevahel saavad isegi muinasjutud teoks … Kui neisse uskuda … Ja teoks teha …

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane