Ühiskonnauuringute Instituudi tehtud uuringust selgub, et Eesti rahvas ei tunne valitsuse liikmeid. Nagu näitavad tulemused, ei saa sajaprotsendilise tuntusega hoobelda ükski minister. Põhimõtteliselt teadsid küsitlusele vastanud peaminister Taavi Rõivast, välisminister Marina Kaljuranda ja haridusminister Jürgen Ligit, ülejäänud valitsuskabineti 12 liiget teadis juba vähem kui 2/3 vastanutest. Tuntuse pingerea lõppu jäid riigihaldusminister Arto Aas ja sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna.
Mida selle küsitluse tulemustest välja lugeda võib? Samasuguseid uuringuid, et välja selgitada, kui hästi tunnevad inimesed oma valitsuse liikmeid, on tehtud paljudes riikides ning sageli samade tulemustega – kõigist ministritest teab enamik vastanutest nimetada vaid mõnda. Kindlasti ei saa selliste uuringute põhjal teha järeldusi ühe või teise ministri professionaalsuse kohta, küll aga näitab see, et Eesti elanikud pole oma valitsuse ega selle liikmete tegevusega kursis.
Kodanikele polegi kuigi tähtis see, milline riigiametnik mõnda ametkonda juhib, peamine on tema tegevuse tulemus. Ministrite tegemistest ja nende töö tulemustest teada saamiseks pole enamikul muud vahendit kui meedia ning ka kõnealune küsitlus peegeldab paljuski just seda, kui palju on keegi ministritest meedia tähelepanu saanud ja kui palju on meedia ministrite tegemistele tähtsust omistanud. Teisalt peegeldavad uuringu tulemused kahtlemata ka seda, et praeguses Eesti valitsuses on poliitikutena kahvatuid ja värvituid kujusid, kes kodanike teadvusse pikalt pidama ei jää.
Iseenesest ei erine eestlased sellega palju oma naabritest. Ka Lätis tegid ajakirjanikud hiljuti eksperimendi, peatades tänaval möödakäijaid ning näidates neile poliitikute fotosid, et teada saada, kui palju lätlased oma riigi valitsejaid tunnevad. Tegemist polnud küll Läti poliitika superstaaridega, kuid ometi tuntud poliitikutega.
Tulemused olid sellised, et laias laastus tundsid inimesed neist ära kümnendikku. Vähemalt Läti poliitika puhul võib seda fenomeni osaliselt selgitada sellega, et erakonnad on lõunanaabrite juures lühiajalised poliitilised projektid. Hallide kardinalidena troonivad vanad tegijad aga armastavad end valijate ligimeelitamiseks ümbritseda värskete nägudega, kes hoolimata kõrgetest ametipostidest inimestele meelde ei jää.
Tegelikult enamik ühiskonnast ei huvitugi üldiselt poliitikast ega poliitikute tegemistest, paremini ollakse kursis küsimustega, mis lähedalt puudutavad. Ka inimeste eelistused valimistel olenevad tihtipeale kandidaadi või partei valimisplakati väljanägemisest. Ning Eesti ja eestlased pole selle poolest erand.