Mari Öö Sarv

FOTO: Pärle Raud

Ehkki numbrid näitavad, et Eesti vabaühendustel on üha vähem liikmeid, paistab nii päriselus kui ka maailma läbi arvutiekraani vaadates, et kodanikuühiskonnas osalemine on pigem mood kui unustus. Lihtsalt uuemal ajal on traditsiooniliste liikmetega esindusorganisatsioonide kõrval üha tavalisem, et aktivistid ei seo end ühegi vabaühendusega, kuid osalevad südamega mitmes hingelähedases liikumises. Millest see tuleb ja milleks hea on, uuris MARI ÖÖ SARV.

Eelmisel talvel avaldasime Hea Kodaniku vahel kodanikuühiskonna almanahhi, kus esitatud numbrid räägivad justkui vabakonna kokkukuivamisest. Lühidalt kokku võttes: vabaühendustesse kuuluvat umbes kolmandik eestimaalastest ning see number ei olnud suurenemas. Keskmisse Eesti vabaühendusse kuuluvat 15 inimest ja see number kahaneb – üle 40% vabaühendustest toimetab vähem kui kümne liikmega ja viiendik on üldse kaheliikmelised, mis on ilmekas näide organisatsioonist, mis loodud hoopis muuks kui inimeste koondamiseks ühise huvi nimel. Ning kui registreeritakse uusi vabaühendusi, on need varasematest keskmistest liikmete mõttes väiksemad.

Siin on nüüd kaks võimalust. Vaadata numbreid ja hakata muretsema või vaadata ringi ja sukelduda koos teistega kodanikuühiskonda. Sest tegusid tehakse rohkem kui varem, öelgu numbrid mida tahes.

Kuidas aktivist valib?

Viimastel aastatel on Eestis olnud rohkem suuri kodanikualgatusi kui kunagi varem. Ma ainult märgin ära kooseluseaduse ja pagulaste teema, mis mõlemad koondasid sotsiaalmeedias ja tõid ka kodust välja suurtel kiirustel hulgakaupa pooldajaid ja protestijaid. Meil on Rahvaalgatusveeb ja Hooandja, meil on Arvamusfestival ja Tour d’Öö ning hulk temaatilisi vabaühenduste võrgustikke; annetamine muutub üha harjumuspärasemaks ja vabatahtlikutöö moeasjaks; kevadisel talgupäeval osales jälle üle 44 000 inimese. Aga vot organisatsioonide statistikas see kõik ei kajastu ja tegelikult vist ei teagi keegi, palju meil neid aktiivseid inimesi siis ikkagi on.

Näitena esitleme Gea Kangilaskit, kes on kui vabakonna jätkuva elujõu kõndiv tõestus, olles mitmes organisatsioonis tegev liikmena, paralleelselt teistes annetajana ja kolmandates tänava- või sotsiaalmeediaaktivistina. Kangilaski tegutseb Vabakunnas, millel pole küll formaalset liikmete nimekirja, kuid mille valijaid ta esindab Tartu linnavolikogus; töötab oma maailmamuutmise huvist lähtuvalt Ametiühingute Keskliidus, toetab ja mõtleb kaasa Eestimaa Looduse Fondis; annab oma panuse Eesti Kirjanduse Seltsi ja üliõpilasseltsi Veljesto vilistlaskogu juhatuses; on Sotsiaaldemokraatliku erakonna lihtliige, Supilinna seltsi mõtteline ja tulevane liige, lisaks pagulasja lastekaitseorganisatsioonide mõtteline ja rahaline toetaja ning aktivist mitteformaalsetes feministlikes rühmitustes-koostöögruppides. See on suur hulk osalemist, millest ainult osa kajastub organisatsioonide liikmeid loendavas statistikas.

Tallinna Ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor Mati Heidmets vaatab inimeste laia tegutsemisspektrit ja tõdeb, et mitte ainult Eestis ja kodanikuühiskonnas, vaid kõikjal sektorites ja arenenud riikides näeme piiride murenemist ja suurenevat mitmekesistumist. “Traditsiooniline elukaar oli üles ehitatud nii, et õpid ameti, teed sel alal tööd ja siis lähed pensionile, paralleelselt käid laulukooris ka. Sellist asja näeme tänapäeval järjest vähem,” märgib Heidmets. Mitmekesistumine hõlmab nii tegevusalasid (kõik teavad kedagi, kes on muu eriala kõrvalt täiskasvanuna läinud õppima Räpina aianduskooli), suhteid (kui palju on te sõpruskonnas kärg- ja kui palju traditsioonilisi perekondi?) kui ka vabategevust (vt Kangilaski aktiviteetide loetelu).

Plastilised inimesed tosina identiteediga

Heidmets arvab, et kõikehõlmavaks mitmekesistumiseks on otsa lahti teinud muutused tööelus: ameteid, kus saab 60 aastat järjest sama tööd teha, on järjest vähem, inimesed lihtsalt peavad kohanema uute tingimustega, kui nende vana tööd enam vaja pole, või õppima lausa uue ameti. Samal ajal murenevad piirid koduse ja kontoriõhkkonna vahel. Heidmets kirjeldab, et kui vanasti läks inimene tööle ja see oli hoopis teine maailm kui kodune, seal oli kindel kord, ülemus ja kontorimööbel, siis nüüd on moodsad kontorid nagu hubased elutoad, kus on kohvilõhn ja mõnus diivan, keegi on kaasa toonud koera, keegi teine vanaema.

“Sisuliselt tähendab see, et tavapärased piirid ja arusaamad inimese peas – nt “Ma olen kingsepp” – ei kehti enam või kehtivad järjest vähem. “Ma olen projektiinimene” on tänapäeval levinuim identiteet,” selgitab teadlane. Ja see identiteedi määramatus tuleb ka vabakonda kaasa. Nii et pole hullu, kui sa ei suuda otsustada, kas tutvustada end “Ma olen loomakaitsja”, “Ma olen rahvatantsija” või “Ma olen asumiaktivist”. Ütle lihtsalt “Ma olen aktiivne inimene” ja siis võid enda ja vestluspartneri sõrmedel üles lugeda, millistes liikumistes sa aktiivne oled. Ning ma võin kihla vedada, et need eriti kiiret ja spontaanset sorti asjad, nagu Facebooki profiilipildi tuunimine Prantsuse lipu värvidesse või vihase #absurd-huumoriga kaasaminemine, ununevad üldse ära, ehkki pole üldse ebaolulised osalemised. Niisiis, kui sa oled läinud kaasa kasvõi #absurd-liikumisega sotsiaalmeedias, oled aktiivne kodanik, kes juhtis tähelepanu mõnigatele vajakajäämistele teatud liidrite väärtushinnangutes, mis sest et sa ühegi inimõiguste eest võitleva organisatsiooni liige ei ole ega kavatse ka hakata.

Muidugi toob see ametite vahel liikumine ja uute erialade õppimine kaasa ruumilise liikumise, mis omakorda pakub uusi võimalusi suhtevõrgustiku mitmekesistumiseks. Enam ei ole “minu inimesed” ainult suguvõsa, naabruskond, kolleegid ja laulukoor, vaid liigume päeva jooksul su tepesast suhtepesasse, vabakonna pesad võrdsena teiste hulgas. “Suhtepesade” sõna kasutab Mati Heidmets ja see tabab täpselt ja armsalt nende olemust. Näiteks hommikul kodus oleme ühes suhtepesas, lõunani tööl teises, pärastlõunal teeme vabatahtlikutööd kolmanda pesaga, õhtul tuleb sõber Ameerikast külla ja toob me ellu neljanda maailma, nädalavahetuse veedame Kaitseliidus viiendate reeglite järgi.

See omakorda tähendab, et suhtlemisoskused on olulisemad kui varem ja neid oskusi võiks ju koolis õpetada, leiab Mati Heidmets. Sest paradoksaalselt tuleb nüüd, kui su identiteet on kirju nagu pühademuna, üha rohkem uutele seltskondadele selgitada, kes sa selline oled. “Nii tööalaselt kui ka isiklikes suhetes muutuvad inimesed pehmeteks ja plastilisteks,” võtab Heidmets uue aja kodaniku kenasti kokku.

Kui palju identiteete mahub ühte ööpäeva? Aga pühendumist?

Kui see plastiline uusajainimene on otsustanud maailma paremaks muuta, ei piisa talle tihtipeale vastutustundlikust ametivalimisest ja laulukooris laulmisest, ta tahab kaasa lüüa palju rohkemates kohtades. Aga ööpäevas on endiselt 24 tundi, seda numbrit pole keegi mitmekesisemaks muutnud. Mida võtta, mida jätta, kuidas eri ettevõtmiste vahel pendeldada?

Eks inimesed lasevad end kaasata erineval määral – mõni peab piisavaks, et sorteerib kodus omaenda prügi neljaks, teine käib lisaks küla taga metsas telkimisplatse koristamas; mõni kirjutab alla igale petitsioonile, mida sõbrad sotsiaalmeedias jagavad, teine kirjutab ainult kolmele, mida ta päriselt oluliseks peab, aga annetab allkirjale juurde ka aega ja strateegilist mõtlemist.

Jaanuarikuus rääkis Mari-Liis Lill murest, kas teda ikka jätkub, ning kodanikuühiskonnas peituvast mugavikuühiskonnast. “Kas mind jätkub, kui ma tahan teha korralikult oma tööd, aga samas panustada ka kodukoha asumiseltsi ja oma maakoha külaseltsi ja aidata pagulasi ja toetada Eesti vähekindlustatud peresid jne? Vastus on – ei jätku. Kui tahta päriselt panustada, siis ei jätku. Ja kõige narrim näib poolikult panustada kodanikualgatustesse, mille initsiatiiv peaks tulema ju sinu enda kui aktiivse kodaniku poolt. Viilimine iseenda initsiatiivist on üks küllaltki kummaline kombinatsioon. Ometi sagedasti esinev,” ütles Lill oma kõnes kodanikuühiskonna aasta tegijate tunnustamisel. Ja jõudis soovituseni, et selle asemel et seitsmesse kohta allkiri anda, võiks ühte kohta kohale minna.

Gea Kangilaski ütleb, et tema on oma otsused just neis algatustes osaleda teinud vägagi teadlikult: need on seotud ettekujutusega natuke teistsugusest maailmast ja uutmoodi koostööst. “Selliste ürituste abil saan sikutada tekki ühiskonnas sinnapoole, kuhu ta minu meelest võiks minna,” nendib ta ja lisab, et ta ühelt poolt eeldab inimestelt algatusvõimet, aga teisalt leiab, et tuleb järele aidata hättajäänuid. “Õng ei ole päris igaühe enda asi leida,” usub ta.

Kangilaski tunnistab, et inimesena on ta kirglik ja teemad-kampaaniad, mis teda kõnetavad, haaravad kergesti kaasa, kuid toetajana on ta püsiv, nii et alustatu “mahajätmine”, kui huvid muutuvad, pole tema jaoks tuttav. “Kui tunnen algatuses enda ära ja näen, et suudan midagi ise sinna anda, siis annan. Huvisid on palju ja aega vähe, nii et kõigega ei jõua tegeleda, aga valingi selle järgi, kus olen oskajam või vajalikum. Ma ei pea olema kõneisik, aga oluline on, et ideed leiaksid teostust.”

Maailmas, kus osalemine ükskõik milles on üha lihtsam, ei tähenda, et osalema peaks pealiskaudsemalt, olgu rahvatantsuringis või asumiseltsis, leiab ka Heidmets. “Pigem ole teadlik, et võid iga hetk mõnes liikumises osalemise lõpetada, aga pealiskaudsus sellest mitmekesisusest ei peaks johtuma,” sõnab professor. Kui tegevusi üha juurde võtta, on ühel hetkel ju ajaline piir ees, kus rohkem ei jõua. Siin soovitabki Heidmets endaga aus olla ja julgustab mõnest tegemisest loobuma, et uutele huvidele ruumi teha: “See ei ole kriminaalne, kui tuleb üks tubli koerajalutaja ja ütleb, et tema enam koeri jalutama ei tule, sest läheb naiskodukaitsesse. See peaks olema arusaadav nii jalutajale kui ka varjupaigale, ja küll siis paralleelselt liigub mõni tubli kodukaitsja omakorda koeri jalutama.”

Pühendumist liikmesusega ei mõõda

Isegi kui on organisatsioon ja liikmed, ei tähenda see veel, et teemaga tegelemine on pühendunud liikmete südameasi või et ainult nemad oma ühingu kuumal teemal sõna võtavad. Helen Talalaev juhtis Eesti LGBT Ühingut siis, kui kooseluseaduse eelnõu Riigikogu laual oli, ja toob just vastupidise näite, kus teistest aktivistidest võib rohkemgi kasu olla kui ühingu liikmetest. Tema võttis ühiskonna plastilisusest kõik, mis sellest võtta oli, täiesti strateegiliselt ja tulemuslikult.

Nimelt oli selge, et ühingul oli vaja leida oma huvigrupi ehk geide ja lesbide õiguste eest seismiseks hästi laiapõhjaline toetajaskond – tähtis oli, et oma poolehoidu samasooliste õigusele seaduslikult pere luua näitaksid avalikult võimalikult tavalised ja erinevad inimesed, mitte ainult Eesti LGBT Ühingu liikmed või juhid. “Rääkisime ükshaaval paljude organisatsioonidega ja julgustasime neid oma seisukohta avaldama. Seda tegid mitte ainult organisatsioonid, vaid ka eraisikud, ja mitte ainult need, keda me palusime, vaid võeti ka ise initsiatiiv. Seda tehti massiliselt, nii ootuspärased tegijad – inimõigustega, tervisega, avatud ühiskonnaga tegelejad ja feministid – kui ka näiteks teadlased ja kunstnikud,” meenutab Talalaev plastiliste aktivistide kaasamist. Ning jällegi, suur osa neist ilmselt ei nimetaks end tutvustades esimese asjana “Ma olen samasooliste paaride õiguse eest võitleja”. Olid, kes nad olid, see oli lihtsalt üks teema, kus nad pidasid oluliseks kaasa rääkida, mitte nende põhitegevus.

Ja ehkki rääkisime nüüd ikkagi organisatsioonidest, mille kaudu kõigile neile inimestele läheneti, on ju jutt ju siiski inimestest, kes on valmis väärt algatusega kaasa tulema. Kuid kõigi nende organisatsioonide vahel liigub hulk “vabu radikaale”, kelle jaoks polegi tähtis end ühegi organisatsiooniga siduda. Talalaev peab neid väga olulisteks valdkondade ühendajateks, sest kui oled mõne teema oma hingeasjaks võtnud ja edendad seda organisatsiooni juhatuses, võid maailma liiga kitsalt näha. “Vabade aktivistide boonus on see, et nad ei esinda kedagi, nii ei jää ühegi organisatsiooni agenda neile tugevalt külge, nad on paindlikumad ning kuna aktiivsed mitmes teemas, saavad neist sildade ehitajad,” räägib Talalaev.

Gea Kangilaski on samuti seda meelt, et mitteformaalsus annab rohkem võimalusi teemaga tegelda: “Enam ei ole nii, et liikmena olen õigustatud asja ajama ja mitteliikmena pole ma üldse seotud. Vastupidi, osalemise vorme on nii palju: olla ise aktiivne eestvedaja, toetada rahaliselt, promoda ideed oma sotsiaalmeedia kontaktidele, panustada vabatahtliku tööga või ka minna palga eest tööle. Ja ükski pole teistest olulisem.”

Kas tähtsam on tegu või tegija?

Kuni maailma muudavad “vabad radikaalid”, mis iganes põhjusel nad ka liikmepiletitest hoiduvad, on paljude algatuste eestvedajatel siiski ühine nimetaja (nt Sõbralik Eesti, mis koondas avatud ühiskonna eest seisvaid inimesi) või konkreetsed organisatsioonid (nt “Ukraina heaks” annetuskampaania taga oli kolm kindlat organisatsiooni). Mõnikord justnimelt mitmuses. Ja mõnikord jäävad aktivistid ise varju või ei tooda ühtegi neist esile, sest ükski neist polegi teistest tähtsam partner.

Helen Talalaev toob välja, et vahel on eestvedaja jaoks kõneisikuks olemine tagaplaanil ning olulisem on asjaga lõpuni minna. Siis teab avalikkus, et suur asi on ära tehtud, nt mõni oluline seadus vastu võetud, teatakse ka mõningaid avalikke nägusid, kes on teemale tähelepanu tõmmanud, aga nemad ei pruugi olla suurima töö tegijad. Kas te teate näiteks, kes oli valimisea langetamise taga? Aga on see oluline? “Mina olen oma töös lähtunud pigem sellest, mis on kasulik konkreetse eesmärgi saavutamiseks. Kui vaja, räägin oma nime ja näoga avalikult; kui on kasulikum teised eestkõnelejad ette lükata, räägivad teised. Kuid mõttekohaks on see, et kui su organisatsiooni nimi üldse pildil ei ole, ei tea ka avalikkus pärast sind tõsise tegijana võtta,” räägib Talalaev.

Kooseluseadus sooneutraalsena võetigi vastu ja see jõustus 2016. aasta alguses, kuid hulk rakendussätteid ootab endiselt riigikogu heakskiitu. Gea Kangilaski peab oluliseks, et kui inimesed juba kaasa kutsutud, siis mindagu lõpuni. “Eeldan, et kui on võetud mingi teema eest vedada, siis hoiavad need kaasakutsujad kogu aeg järge, annavad tagasisidet, jagavad infot ja vajadusel aktiveerivad näiteks petitsioonile allakirjutanuid,” kirjeldab ta. Ta toob näiteks ametiühingutega kogutud 25 000 allkirja töötajatele esimeste haiguspäevade hüvitamise taastamiseks – pärast allkirjade üleandmist töötatakse iga päev selle ettepaneku kaitsmise nimel, arutatakse teemat ja alternatiive, töö ei lõpe allkirjakampaaniaga ära. “Ühtegi kampaaniat pole mõtet algatadagi, kui sa ei näe seda ajas kestva protsessina,” nendib ta.

Aga kui ei nähta? Kangilaskile ei meenu, et ta mõnes algatuses või organisatsioonis otseselt pettunud olnuks, et alguses lubati suure hurraaga suuri asju ja pärast allkirjade kogumist või meeleavalduse kokkukutsumist ei toimunud enam midagi. “Kui sa pettud, siis mõtle, miks. Tegelikult sa pettud siis iseenda võimes midagi teha. Küsimus on ju pigem selles, kui palju sai ise panustatud ja mida vigadest õpitud. Hästi oluline on töö iseendaga ja oma mõtte ja tegevuse läbikaalumine: mida ma teen ja miks?” See on retsept igale aktivistile, et tema panustatud aeg või ideed ei läheks raisku.

Kõigile ei meeldi

Avatum ja määramatum maailm paneb igale inimesele suurema vastutuse tema otsuste ja tegutsemisvalikute eest. Selles ilmas, kus ülemus ütleb ja vanaisa teab, on palju lihtsam elada – seal ei tule võtta vastutust ega seista hea oma saatuse eest. Kui Heidmets niimoodi sõnastab vastuolu avatud ja “traditsioonilise” elukaare vahel, on arusaadav, miks nii paljud plastiliseks muutuda ei taha või lausa selle vastu on. “EKRE ajab ka seda asja, et juht ütleb, kuidas peab elama: see on siis nagu vanasti, ei mingeid üleliigseid sõpru,” selgitab professor.

Ta lisab veelgi poliitilist vaadet: sellises murenenud piiridega avatud maailmas saab iga indiviid kõiki oma ressursse ja potentsiaali päriselt kasutada, ta on vabam otsustama ja liikuma, ka riigipiirid on ju paljudest kohtadest sisuliselt kadunud, igaüks elab nii, nagu tahab ja oskab, mitte nii, nagu poliitiline juht või oligarh käsib. Samal ajal eelistavad suured korporatsioonid, et inimesed olgu parem väikesed hammasrattad, kes istuvad kenasti oma kodus paigal, ning parem hoidku osa oma potentsiaalist tagasi. “Aga mulle isiklikult plastilisus ja mitmekesisus meeldib. Vaba inimese elu on parem kui müüride vahele pandud inimese elu,” nendib Heidmets.

Ning sõltumata sellest, kas vabadus on hinnas või mitte, ei tahagi mõned liikmesorganisatsioonid muud kui teha ainult oma asja ainult oma liikmetega, maailma muutmine ega avalikkuse kaasamine ei ole nende põhikirjas, missioonis ega väärtuste hulgas. Muidugi on neil on see õigus ja vabadus.

Arikkel ilmus Hea Kodaniku aktivistide-teemalises numbris juunis 2016. Kõik ajakirjalood leiad siit.