Aarne Seppel: väike mees masina sees

Aarne Seppel Foto: Erik Prozes

Alati, kui käin ühes kesklinna kaubanduskeskuses igapäevast külmsuppi ostmas, jääb pilk pidama parkimismasinale. Selle ümber askeldab enamasti kolm-neli nõutu näoga inimest, vahel on mõni ka ärritunud. Poepidajad, targad inimesed, ei jäta kliente üksinda pusserdama ja nõnda on sealsamas ka mõni töötaja, kes väsimatult näitab, kuidas, kuhu ja mispidi tuleb panna parkimispilet, kliendikaart ja vajadusel ka pangakaart või sularaha.

Olen ise paar korda selle masina ees seisnud. Igasuguseid pilusid, ekraane ja klaviatuure on tõesti palju, pealegi pole hästi aru saada, mis järjekorras midagi teha tuleb. Kõige tipuks on kogu vaba pind ja ka kõik ekraanid tihedalt täis pisikeses kirjas teksti. Kes see ikka manuaali jaksab lugeda.

Masinad mulle meeldivad, eriti sellised, mis elu lihtsamaks muudavad. Sellel masinal on küll funktsionaalsus, aga lihtsamaks ta kellegi elu ei muuda. Vaevalt ta ka kaubanduskeskusele kuigi rentaabel on.

Euroopa Liidu digivolinik Andrus Ansip on öelnud, et Eesti inimesed on digisõbralikud, aga ettevõtted mitte. Mõte on kontekstist välja rebitud, Ansip sõnas seda tööstuse digitaliseerimise kohta. Aga seda tuleks laiendada kogu ettevõtlusele. Muidugi, ettevõtteid on mitmesuguseid, samuti inimesi. Mõnda vidinat või teenust on suisa lust kasutada.

Digisõbralikkus ei pea tingimata tähendama ülikeerulisi e-teenuseid, mis põhinevad iseõppival tehisintelligentsil. Täitsa OK oleks, kui veebilehe hinnaküsimisvormi kaudu lähetatud sõnumile tuleks vastus. Või et oma mobiilse interneti mahu teada saamiseks ei peaks infotelefonile helistama. Või et transpordiettevõtte kodulehel oleks esimesel kohal sõiduplaani otsing, mitte uudised. Või et kodulehelt tellitud teenus, mis tundub olevat kättesaadav, oleks ka reaalses maailmas kättesaadav.

Eelnevad väited ei ole suunatud pisikeste nurgataguste ettevõtmiste pihta, iga probleemi taga on kui mitte turuliider, siis vähemalt omal alal arvestatav tegija.

Eraldi võetuna on need pisikesed mured. Parema puudumisel õpime kõik kasutama ka ebamugavaid teenuseid. Aga parema tekkides unustame ebamugava kiiresti. Me ju mäletame, kuidas Taxify alustas lihtsa agregaatorina, aga kuna teenus toimis sujuvalt ja mugavalt, siis oli võidukäik kiire. Siis veel taksofirmad ohtu ei tajunud, praegu viibutavad kaigast.

Tehnoloogia ei ole tark ega loll, ta teeb seda, mida tegema peab. Kui tehnoloogia looja ei ole kasutaja peale mõelnud, siis ei mõtle kasutajale ka masin, mille sees ta on.

Alati võib öelda, et ega need digivennad tooda midagi, ikka tööstus peab olema. Muidugi. Alati saab masina kõrvale panna mõned vähenõudlikud inimesed, kes teevad masina töö ära. Halvemal juhul tuleb kulutada nii masina ostmisele-haldamisele kui ka inimese palkamisele-koolitamisele.

Digisõbralikkust pole vaja vägisi peale suruda. Kehvasti disainitud digitaalsed lahendused töötavad iseendale vastu ja naeruvääristavad kogu digimaailma. Vahel võib mõne suure masina asemel ka üks väike mees olla. Kasutaja saab teenuse, ettevõte raha. Ja ei pea lolli masina probleeme lahendama. Ükskord tuleb niikuinii tark masin.