Kommentaar: osav lobist

Evelyn Kaldoja Foto: Liis Treimann

Suur oli mu üllatus, kui avastasin, et mõlema valitsuserakonna valimisprogrammides seisab olulisel kohal toetus kodussünnitamisele. Kui vajaksin head lobisti, siis säärase marginaalse teema nii tähtsaks tegijad oleksid vaieldamatult mu esimene valik. Aga kui jätta välja see vastuoluline ja üsna väheseid inimesi puudutav samm, ei lubata mainitud parteiprogrammides meie ideaalist kaugel seisvas tervishoiusüsteemis just suurt progressi.

Mõlemad parteid seavad eesmärgiks eestlaste eluea pikendamise. Aga selle saavutamise vahenditena pakuvad peaasjalikult voldikuid. See tähendab ennetust kampaaniate näol, mitte isegi väikest praktilist abi, mis võiks aidata vältida suuri hädasid. Eksisteerivatest absurdsustest, mis töötavad kahtlemata eestlaste eluea pikenemise vastu, vaadatakse lennukalt mööda.

Olin šokeeritud, kui vahepeal välismaal stažeerinud kolleeg läks teisel töönädalal puugihammustusega arsti juurde ja avastas, et kuigi tema eest on esimesest tööpäevast sotsiaalmaksu makstud, kehtib ravikindlustus alles kolmandast töönädalast. Õnneks sattus ta mõistva tohtri juurde, kes määras kirjelduste alusel borrelioosiravi ja palus tulla nädala pärast analüüse andma. Diagnoosi ja määratud ravi õigsus saigi nädala pärast kinnitust. Võib vaid õnne tänada, et ta esimesel kahel töönädalal kopsupõletikku ei jäänud.

Üsna ootuspärane on efekt, mida avaldab masu käigus kärbitud haigus- ja lapsehooldushüvitis inimestele, kelle sissetulekud on masu mõjul niigi kahanenud. Kui jalad veel vähegi kannavad – isegi kui silmad on juba pahupidi ja palavikuvärin takistab kirjutamist –, veavad nad end tööle ja lapsed kooli-lasteaeda. Nõnda aidatakse tublisti kaasa nakkuste levikule ning suurendatakse võimalust, et nad oma nõrgenenud organismiga korjavad külge mõne teisegi tõve või saavad põdemise käigus mõne ränga tüsistuse.

Või miks loob riik küll tingimusi selleks, et ämmaemand või arst tuleks koju sünnitust vastu võtma, aga mitte selleks, et paduhaiget inimest tuleks vaatama arst enne, kui ta on jõudnud juba kiirabi vajavasse faasi?

Lubaduste kokkuhoidlik jagamine annab alust oletada, et programmide koostajad tõepoolest plaanivad nende järgi valitseda ja ei hangelda õhuga. Aga ehk võiks mõelda ka pisut ambitsioonikamalt? Näiteks sellele, et praeguste laste ja tööealiste põlvkond jõuaks pensionieani ning nende ravi ei sööks siis ära kogu riigieelarvet? Kui pole just plaani võidelda rahvastiku vananemise vastu eluea lühendamise kaudu. Viimasel juhul soovitaksin lülitada perearstisüsteemi ka nõidravitsejad ning võtta haiglates kasutusele soodne ja käepärane uriiniteraapia.