Viljar Veebel: kas päike tõuseb peale Brexitit?

Viljar Veebel Foto: TU

Brittide Euroopa referendumil juhtunut põhjendab ühelt poolt hästi nn Dunning-Krugeri efekt, mille järgi ebapädevamad inimesed on kujutletava võimekuse ja kompetentsi illusiooni küüsis, sest nad ei ole võimelised oma ebapädevust mõistma. Samal ajal ei mõista väga pädevad inimesed oma tarkusest tulenevalt, kuidas ebakompetentsed inimesed ometi lihtsatest asjadest aru ei saa, ega vaevu selle nimel ka lisatööd tegema, vaid loodavad, et rumaluse probleemid ei ole nii ulatuslikud või siis lahenevad iseenesest, kirjutab riigiteadlane Viljar Veebel.

Brexiti tulemustest hoolimata Päike tõusis ja pangad avati ka (nii Londonis kui ka Brüsselis), nähtavasti on samamoodi ka järgnevatel päevadel ning ka esimesel päeval, kui Ühendkuningriik on väljaspool liitu. Üllatunud ilmeid paistab enam siiski Mandri-Euroopas, britid ise vast juba teadsid häälte jagunemist, sest söed olid hõõgunud Lissaboni lepingu ratifitseerimisest alates ja kui toona oleks referendum korraldatud, ei oleks vast nüüdse referendumini jõutudki.

Keerukamaks muudab lahkumise see, et šotlased ja põhjaiirlased koos londonlastega eelistasid liitu edasi jääda ja peavad nüüd ühe demokraatia ebameeldiva õppetunni alla neelama, mis kindlasti ei mõju positiivselt riigisisesele stabiilsusele.

Globaalsed turud on reageerinud palju stabiilsemalt, kui oodatud, aga eks selles ole oma roll ka keskpankade töösse suunatud kriisiplaanidel. Erinevalt poliitikutest võtsid rahanduseksperdid lahkumisvõimalust piisavalt tõsiselt, et selleks põhjalikult valmistuda. Siiski, koos nendega, kes täna miljoneid kaotasid, on globaalsetel turgudel rohkesti ka neid, kes miljoneid teenisid või tulevikus teenivad.

Nii kogu maailma kui ka Eesti poliitikud on referendumi tulemustele reageerinud justkui teatele, et ootamatult on surnud keegi tore ja tähtis: väljendatakse ülimat kurbust ja kahetsust, lepitakse asjaoludega ja mõni sõnakam ehk poetab ka paar lauset sellest, kuidas ennemuiste kadunukesega koos tore oli. Kui Brexit peaks tooma uue, eurovastase peaministri, siis nähtavasti suhtutakse temassegi vähemalt esialgu külma ignorantsusega justkui elavasse surnusse.

Referendumi tulemusega on avalöök laiemale ühiskondlikule kahtlemisele «projekt Euroopa» suhtes antud ja mõned kiiremad vaatavad juba päästepaatide poole. Esialgu võib Euroopa poliitiline eliit teha nägu, et Euroopa on teinud kõik endast oleneva ja viga on rumalates inglastes, kelle tõttu nüüd ka vaesed šotlased ja põhjaiirlased peavad kannatama. Tõsiasi on see, et britid on valinud muutuste ja reformide tee, samas kui ELil seisab reformide vajalikkuse mõistmine alles ees.

Alanud brittide revolutsioon vajab ka uusi juhte, Cameron on juba teatanud, et Brexiti viib lõpuni uus peaminister. Samas on ka vana süsteemi lammutajate ülesanne täidetud ja brittide tee ei vii edasi nende klassikaliste eurovastaste juhtimisel, kes «ei»-kampaaniat vedasid, vaid tuleb leida uue põlvkonna vabakaubanduse ja demokraatia asjatundjad. Kas Londonist saab uue aja finantskeskus ja demokraatia etalon või hoopis Euroopa mahajäänud ääreala, sellal kui tegijad kolivad Brüsselisse ja Frankfurti, sõltub juba uutest juhtides.

Peale brittide praeguste poliitiliste liidrite peaks ka mitu ELi juhtfiguuri tunnistama, et rikkusid referendumi tulemuse avalikkuse tarbetu survestamise ja ähvardamisega, ning vabastama tooli avatuma meelega järeltulijale.

NATO eelseisva tippkohtumise meeleolu ja päevaplaan sai juhtunust kahtlemata samuti mõjutatud, loodetavasti motiveerivalt, sest just NATOst peab saama see organisatsioon, mis seob Ühendkuningriigi Euroopaga ja edendab ELi partnerlust USAga.

Kuigi majandusliku ellujäämise ja globaalse konkurentsi mudelid on riikidel erinevad, ei saa alahinnata brittide hakkama saamise võimalust ka väljaspool ELi. Eeskujusid peale Šveitsi on siiski vähe, muud liiduvälised edukad riigid Euroopas on kas naftatulupõhised või siis kõrgelt spetsialiseerunud, kasutades eelisena oma väiksust.

Seega, lühiajalises plaanis kaubeldi kindlasti majandusliku kahjuga ja langus tuleb nii naela kursis kui ka SKTs. Pikaajalises plaanis (10–20 aastat) sõltuvad edukuse asjaolud sellest, kui hästi osatakse oma juurde tekkinud vabadusi ja vähenevat bürokraatiat rakendada innovatsiooni ja tootluse vankri ette. Teisisõnu see, kuidas suudetakse senisest enam äri ajada hiinlaste, venelaste, hindude ja austraallastega. Ühendkuningriigi ühiskonna sees leidub kaotajate kõrval kindlasti ka võitjaid, seda ka lühiajalises plaanis. Selgus peab saabuma ka küsimuses, kas õigus oli neil, kes lugesid kokku neid miljardeid, mida britid ühiskassasse maksavad, või nendel, kes väitsid, et saadav kasu ühise liidu kaubamärgist ja sünergiast on sellest kaugelt suurem.

Ka Euroopa peab saadud tulemuse valguses muutuma. Seda vältimatut vajadust on integratsioonioptimistid järjekindlalt ignoreerinud, rõhutades, et üldise majandusliku stagneerumise ja brittide lahkumise põhjused ei saa ometigi olla selles, et EL on üleliia bürokraatlik, toetustepõhine, tsentraliseeritud, mitte orienteeritud globaalsele konkurentsivõimele, vähese demokraatiaga, unifitseeriv ja standardiseeriv süsteem.

ELi nõrkuseks ei ole brittide silmis mitte selle liikmemaksu suurus, vaid majanduslik mõtteviis ja konkurentsivõimetus, mida see toodab. Majandus ei kasva paraku mitte vanas Euroopas, vaid Hiinas ja Indias ning strateegilises plaanis ei ole mõtet joosta läände rongis, mis sõidab itta, samuti ei hakka ülejäänud maailm niipea (kui üldse kunagi) elama ELi sotsiaalharta või rahapesu reeglite järgi.

Peaminister Cameroni kompromissplaani ideed liidu reformimiseks konkurentsivõimelisemaks ja vähem bürokraatlikuks olid samm õiges suunas, paraku tema enda jaoks juba liiga hilja ja liiga vähesel määral. Kui Mandri-Euroopa ei suuda piisavalt kiiresti muutuda, tuleb lahkujaid edaspidigi, alustades Iirimaast ja Taanist.

Kas avapäeva matusevaikus kasvab üle peretüliks ja uste paugutamiseks, sõltub mõlema poole liidrite pingutustest, põhjuseid lärmiga lahku minna ja üle reageerida kindlasti leidub nagu ka huvilisi tüli õhutama.

Tõsiasi on see, et britid on edaspidigi seal, kus nad on, osalevad Eurovisioonil ja Euroopa meistrivõistlustel ja pikas plaanis ei ole ELil paremat teed kui koostöö brittidega, sest lõpuks ollakse ühekoos ikkagi tugevamad.

Esialgu veel lahkumisläbirääkimiste delegatsioone ei moodustata, britte ootab ees koduse poliitilise olukorra stabiliseerimine ning reaalsete läbirääkimistega alustamine võtab veel aega. Kui lahkumisläbirääkimised ükskord algavad, võivad need kesta nominaalsest kahest aastast kuni seitsme aastani, kui kuidagi kiiremini kokku leppida ei suudeta, seni kestavad suhted vähemalt formaalselt vanamoodi edasi. Loomulikult võivad britid viimase meeleheitliku sammuna ka ühepoolselt otsustavalt lahkuda. Protsess ise ei ole siiski ülemäära keerukas, arvestades, et britid osalevad juba praegu ELi tegemistes nii vähe, kui vastastikuste kokkulepete põhjal võimalik. Samas on ELil ukse taga ootamas rohkelt uusi soovijaid, nii et vabaks jäävad kabinetid ja toolid Euroopa Parlamendis kuluvad marjaks ära.

Toimunu on pakkunud mitu õppetundi. Esiteks, Euroopa peaks juhtunu keerama positiivseks muutuseks