Brittide otsust – emba-kumba, kas Euroopa Liidus jätkata või mitte – on oodatud pikalt. Nüüd on kõik lõpuks selge: 23. juunil 2016 hääletas 51,9% Suurbritannia kodanikest lahkumise poolt, 48,1% selle vastu. Brittide otsusel on kahtlemata pikaajaline ja tugev mõju nii Suurbritannia, Euroopa Liidu kui ka kogu maailma tulevikku silmas pidades.
Juhtkiri: brittide samm tundmatusse (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda, kuidas Euroopa ja Suurbritannia lahutusprotsess täpselt välja hakkab nägema ja milliseks kujunevad selle tagajärjed, on täna, kõigest mõni päev pärast ajaloolist referendumit, raske prognoosida. Võib-olla on lihtsam alustada sellega, mida me juba kindlalt teame. Brittide referendum Euroopa Liidus välja astumise üle lõpetas konservatiivist peaministri David Cameroni poliitikukarjääri.
Brexitit võib võrrelda hasartmänguga: see oli mõeldud enesekaitsena viimastel aastatel toetust kogunud parempopulistide vastu ning samuti pidi see aitama Cameroni valitsusel välja rääkida soodsamad tingimused ELis jätkamisel, mis ka õnnestus. Ainuke probleem seisnes selles, et kui Brexit päevakorda tõusis, toetas brittide enamus Euroopa Liitu jäämist, kuid ajapikku see trend muutus.
Cameron otsustas mängida populistide reeglite järgi, võttis tohutu riski ja kaotas ühe päevaga kõik. Referendumi tulemus määras ära ka tema koha ajaloos, kõrvuti teiste läbikukkunud peaministrite kõrval, nagu Frederick North (1732–1792), kelle poliitika viis 18. sajandil niikaugele, et Suurbritannia oli ühel hetkel sõjas nii oma Põhja-Ameerika kolooniate kui ka kogu toonase Lääne-Euroopaga. Northi poliitika kulmineerus brittide ajaloo suurima kaotusega ning nüüd toob ka Cameroni õnnemäng saareriigile kaasa rasked tagajärjed. Süüdistada Briti valitsuse totras läbikukkumises kedagi teist, näiteks Euroopat, täna ei saa.
Iseenesest erinevad Brexiti pooldajate ja vastaste ootused Suurbritannia lahkumisele Euroopa Liidust nagu öö ja päev. Brittide lahkumine tähendab, et Briti firmad peavad sõlmima tulevikus uue kaubandusleppe Euroopa Liidu allesjäänud liikmetega, et oma kaupu ja teenuseid Euroopa ühisturul edasi müüa, ilma et neile seataks kitsendavaid tingimusi. Brexiti pooldajad on olnud selles suhtes ääretult optimistlikul seisukohal, tuues näiteks küll Šveitsi, küll Norrat, küll teisi anglosaksi riike, mis justkui kinnitavat, et Suurbritannia saab senised tihedad kaubandussidemed Euroopaga – kuhu läheb üle poole Briti ekspordist – endisel kujul säilitada.
Brexiti vastased on aga selles suhtes olnud vastupidisel seisukohal ja leidnud, et Suurbritannia ei saa endale eeskujuks võtta ei üht ega teist eespool mainitud maadest, kuna Euroopa juhtriigid Saksamaa ja Prantsusmaa pole huvitatud sellest, et Suurbritannia lahutus Euroopast leiaks aset brittide dikteeritavatel tingimustel.
Brexit, mis sai tegelikult alguse migratsiooniküsimustest, ei pruugi lahendada ka neid probleeme, nagu lahkumise pooldajad on lootnud, kuna vastutasuks soodsamate kaubanduslepete eest tuleb brittidel tõenäoliselt leppida ELi kodanike vaba liikumisega ja ligipääsuga tööturule. See aga tähendab, et eelkõige idaeurooplaste arvelt ei vabanegi brittidele töökohti, nagu seni lubanud parempopulistlik Iseseisvuspartei.
Samamoodi on läinud Brexiti pooldajate ja vastaste seisukohad lahku teistes olulistes küsimustes. Lahkumise vastased on kinnitanud, et selle eest maksavad miljonid britid oma töökohtadega. Eriti kannatab tulevikus Briti finantssektor, milles on hõivatud kaks miljonit britti ning mille tegevus saab põhineda vaid piiramata juurdepääsul Euroopa ühisturule. Lahkumise pooldajad vastupidi on väitnud, et just nüüd, ühes eurobürokraatia alt vabanemisega, saabub ka Briti majanduse õitseaeg.
Selle kohta, kuidas peegeldub lahkumine Suurbritannia sisemajanduse kogutoodangu näitajas järgmise kümnendi vältel, on tehtud mitmesuguseid analüüse ja prognoose. Kõige positiivsemad neist ennustavad tagasihoidlikku, mõneprotsendilist kasvu, kõige negatiivsemad kahanemist kümnendiku võrra, mis oleks võrreldav viimase suure majanduskriisi aastatega. Kuid enamik spetsialistidest leiab siiski, et Briti majandusele toob lahkumine Euroopa Liidust siiski kaasa kahanemise.
Oluline küsimus on ka see, millist rolli hakkab Suurbritannia mängima maailmapoliitikas pärast lahkulöömist. Lahkumise pooldajad näevad jällegi optimistlikult Suurbritannia kui suurriigi mõju renessanssi, samas kui vastased on selles suhtes skeptilised, väites, et see tähendab Suurbritannia degradeerumist isolatsionistiks ja teisejärguliseks tegijaks maailmaareenil, minetades oma senise rolli mõneski tähtsas valdkonnas, nagu kaubandus ja julgeolek.
Eespool on pikalt loetletud, mida kaotavad britid. On muidugi ebatõenäoline, et nüüd saaksid teoks lahkumise vastaste maalitud kõige mustemad ja lahkumise pooldajate kõige roosamad tulevikupildid. Tegelikult ei tea keegi, mida brittide samm kaasa toob.
Suurbritannia lahkumisest kaotab palju ka ülejäänud Euroopa. Tugeva hoobi on saanud Euroopa ühtsus ajal, kui Vana Maailma ees seisab hulk probleeme, alates kliimaküsimustest kuni julgeolekuni, millele lahenduse leidmine nõuab eurooplaste solidaarsust. Brittidel on Euroopa Liidus olnud läbi aastakümnete täita teatav tasakaalustav roll, kuna nii mõnigi kord on nemad etendanud kainet mõistust. Paistab, et nüüd jäi aga brittidel endil sellest vajaka; üle aasta kestnud populistlik Brexiti-mäng on kokkuvõttes meid kõiki tundmatusse tõuganud.