Edward Lucase kolumn: lõpp masendavale kampaaniale - mul on väga kahju

Edward Lucas. Foto: Liis Treimann

Suurbritannia napp otsus lahkuda Euroopa Liidust teeb lõpu masendavale ja lõhestavale referendumi kampaaniale. Samas tekitab see rohkem küsimusi kui vastuseid nii Suurbritannia kui ka tema sõprade ja liitlaste jaoks Balti riikides.

See tulemus on hääletus eliitide ja majandusliku, sotsiaalse ja demograafilise muutuse vastu, ent sellega ei kaasne hääletamist millegi poolt. Kas me lahkume kiiresti või aeglaselt?

Kas me jääme või ei jää ühisturu liikmeks? Mis saab kõigist ülejäänud detailidest? Näiteks: mis juhtub kontinendil elavate brittidega, nagu minu vend ja tema pere Poolas? Mis staatus jääb kõigile siin elavatele EL-i kodanikele, sealhulgas kõigile eestlastele, lätlastele ja leedulastele?

Need küsimused on mõeldud poliitikutele, ent raske on näha valitsust, mis suudaks neile vastuseid pakkuda. Enamik Briti poliitikuid kõigist parteidest tahtsid jääda EL-i. Neil, kes soovisid lahkuda, on väga erinevad nägemused.

Mõned, nagu parlamendisaadik Daniel Hannan, on idealistlikud vabakaubanduse pooldajad, peaaegu libertaarid. Teisalt ei poolda enamik valijaid tema nägemust dereguleeritud madalate maksudega riigist - hiiglaslikust Singapurist. Nad tahavad protektsionismi: lõppu majanduslikule nihestatusele, milles nad süüdistavad anonüümseid globaliseeruvaid eliite, mida kehastavad tabloidiajakirjanduse karikatuurid paksude kassidena kujutatud eurokraatidest Brüsselis «diktaate» jagamas.

Kes suudab ületada lõhe reaalsusega? On võimalik kujutada ette Briti valitsust läbi rääkimas sõbraliku lahutuse üle, millega me seame EL-iga sisse suhted, nagu Norral või Šveitsil. See oleks aeglane ja raske ning suur aja ja raha raiskamine. See võib toimida, aga see ei tee valijaid õnnelikuks. Nad tunnevad, et sõlmitakse salajasi kokkuleppeid, mis ei too neile neid tulemusi, mille poolt nad enda arvates hääletasid.

Kogu selle segadusega silmitsi seistes asuvad kõik pooled instinktiivselt viivitama. Euroopa riikide huvides ei ole alustada läbirääkimisi oma kaarte avades. Nad peaksid ootama kuni Suurbritannia otsustab, mida ta tahab. Suurbritannia ei tea ja ei hakka teadma veel mõnda aega. Referendumi tekitatud poliitilise (ja ma kardan, et ka põhiseadusliku kriisi) lahti harutamisele kulub kuid.

Ilmselt näeme me muutust Konservatiivse Partei juhtkonnas. Seejärel ilmselt üldvalimisi, milles käigus valitakse enamik parlamendisaadikuid ilmselt «kahju minimeerimise» platvormiga ning mis võib kaasa tuua konservatiivide parlamendienamuse kaotuse.

Me võime saada vähemusvalitsuse, mida juhib Tööpartei ja toetavad Šoti rahvuslased. See ei taha läbi rääkida Suurbritannia lahkumise üle Euroopa Liidust. Ehk on siis valmis ümber mõtlema ka suurenevast tööpuudusest, segadusest aktsiaturgudel ning välisinvesteeringute kokkukuivamisest raputatud valijad.

Kõik see on väga huvitav Briti poliitikaga tegelevatele inimestele. Kõik võib lõpuks korda saada. Vahepeal on mujal tekitatud tohutut kahju. Idee, et Euroopa on klubi, mille liikmed teevad vabatahtlikult koostööd, järgivad reegleid ja üritavad panna tulemused toimima kõigi jaoks, on saanud ränga hoobi. Briti euroskeptikute vaade, et poliitikute patriotismi on võimalik mõõta sellega, kuidas nad Euroopale vastu hakkavad, on saanud tuge. Teised populistlikud poliitikud - Prantsusmaal, Hollandis, Itaalias ja mujal - kavatsevad samuti seda tooni ümiseda.

Samal ajal hiilivad tagaplaanil meie vaenlased. See hääletus ei aita kuidagi kaasa Vladimir Putini heidutamisele, terrorismi tõkestamisele, majanduskasvu hoogustamisele või ühegi teise meid vaevava probleemi lahendamisele.

Parimal juhul on see raiskamine, halvimal juhul katastroof. Britina, kes on veetnud kogu täiskasvanuna elatud elu Euroopa integratsiooni edendada püüdes, saan oma välismaa sõpradele öelda vaid seda, et mul on kohutavalt kahju.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.