Ameerika Ühendriikide presidendivalimised on jõudnud nii kaugele, et jäänud on veel juulikuised parteikongressid, kus vabariiklased ja demokraadid kinnitavad oma presidendikandidaadid, debatid ning valimispäev 8. novembril. Järgmine president vannutatakse ametisse 20. jaanuaril 2017. Oma partei presidendikandidaadi eelvalimistest võitjana väljunud vabariiklane Donald Trump ja demokraat Hillary Clinton on tegelikult huvitav ja Ameerika presidendi valimiste ajaloos seninägematu paar.
Ehkki mõlemat toetas suur osa eelvalimistel osalenud registreeritud parteilastest, jäid üldjoontes vastakuti ühtlasi kaks kõrgeima negatiivse reitinguga kandidaati nendel valimistel ehk teisisõnu on Ameerika ühiskonnas väga palju neid, kes hindavad Trumpi ja Clintoni tegevust negatiivselt.
Trumpi puhul on see tema enda riskantse kampaaniastrateegia tulemus, mis tõi edu eelvalimistel, kui hääletasid Vabariikliku Partei liikmed, kuid kas see toob edu ka üleriiklikel valimistel, näeme novembris.
Hillary Clintoni puhul on põhjused teised. Ta näib paljudele valijatele liiga külma ja kalkuleerivana, lisaks, nagu on tähelepanu juhtinud mitu sotsioloogi, kõlab paljudele meesvalijatele kõik, mida Hillary ütleb, naisterahva tüütu näägutamisena. Samas suudab Clinton nendel valimistel enda poole võita naised, sest Trumpi toetus on õrnema sugupoole hulgas tema ohjeldamatu suuvärgi tõttu väike.
Hillary Clintoni probleem seisneb ka selles, et ta on suures poliitikas või sellele lähedal juba üle veerandsaja aasta järjest ning paljude meelest on seda liiga palju. Ehkki Barack Obama on teinud viimasel ajal palju, et koondada demokraate Hillary Clintoni toetuseks, on ebatõenäoline, et Clinton saab toetuda presidendivalimistel samale elektoraadile, tänu kellele valiti Obama Valgesse Majja. Obama toetus vasakorientatsiooniga valijate hulgas oli kõrge, kuid need valijad ei toeta Hillaryt ning viimasel tuleb otsida toetust pigem tsentrist. Obama toetajad mäletavad Clintonit ilmselt ka veel võrdlemisi ägeda vastaskandidaadina 2008. aastal demokraatide eelvalimistel, mistõttu teenis Hillary ära paljude antipaatia.
Tegelikult on oodata räpaseid valimisi, kuna negatiivset reitingut on nii Trumpil kui ka Hillaryl keeruline tasandada ning palju lihtsam on oma vastaskandidaadi oma kasvatada, visates tema poole kõik süüdistused, mis käepärast.
Ent nendel valimistel on veel üks huvitav nüanss. Nimelt loovutas Donald Trump oma võhiklike avaldustega kevadel traditsioonilised vabariiklaste trumpkaardid – välis- ja kaitsepoliitika –, mille Hillary Clinton on võimeline suurema vaevata enda kasuks pöörama, kuna Trumpi enda avaldatud arusaamad välispoliitikast ja selle toimimisest on pehmelt öeldes rumalad ja annavad tema vastastele hea võimaluse apelleerimaks sellele, et Trump ei sobi maailma võimsaima riigi etteotsa.