Indrek Kuus: motiveeritud tšakratega paakautojuht – töötukassa pakub mugavuskoolitusi?

Indrek Kuus. Foto: Erik Prozes / Postimees

Tundub, et tegelikult kasulike oskuste asemel kiputakse inimestele pakkuma mugavuskoolitusi, kirjutab kolumnist Indrek Kuus.

Vahel mõtlen, et milleks lapsi üldse kohustuslikus korras kooliorjuses peetakse ja neisse tarkust proovitakse sisse panna, kui ilmuvad uudised täiskasvanutele, et loe ja imesta, kui palju kaloreid annab alkohol, veebisaitide nipinurkadest saab teada, kuidas keeta kartuleid, päästeamet ja politsei hoiatavad enne jaanipäeva, et purjuspäi võib ära uppuda ja autoga vastu puud sõita, looduskaitsjad selgitavad, et mahajäetud loomapoegi ei tasu näppima minna jne.

Samuti käib aastast aastasse arutelu, kas sandaalidega on meesterahval maitsekas sokke kanda või ei tohi seda teha kohe kindlasti mitte. Küsimused, kas maakera on lapik ja kuidas tšakraid avada, on juba kõrgeim vaimne pilotaaž.

Üks pädevam põhjendus sellele, miks peab kogu aeg samu lihtsaid asju korrutama, näib olevat, et kui üks grupp lolle ära sureb, siis uued muudkui sünnivad peale.

Kes ellu jääb, saab koolitusele

Kes olelusvõitluses on ellu jäänud, neile pakutakse juba koolitusi. Lõin tänase ajaehe lahti ja vaatasin, et SA Innove ning haridus- ja teadusministeerium kuulutavad välja avatud taotlusvooru «Täiskasvanute võtmepädevuse arendamine», mille eesmärk on lisaks «võtmepädevuse arendamisele» ka «õpihoiakute parandamine». Kuulutuses on kirjas, et toetatavateks tegevusteks on «Tugitegevused sihtgrupi õppimise juurde toomiseks, positiivse õpihoiaku kujundamiseks, koolitusel osalemise ja lõpetamise toetamiseks ja õpitee jätkamise valmisoleku kujundamiseks.»

Ühesõnaga inimestele, kes ei saanud juba koolis aru, et õppimine on õpilase töö, üritatakse seda uuesti selgeks teha. Raha annab selleks muidugi Euroopa Sotsiaalfond.

Võimalik, et targad onud ja tädid on analüüsinud, et see on jätkusuutlik tegevus, sest kõik pole nii hakkajad nagu Rootsi preili Pippilotta Viktualia Rullgardina Krusmynta Efraimsdotter Långstrump, kes ei jäänud kunagi hätta.

Kui tööd ei leia, lähed koolitusele!

Kui ma olin esimest korda töötukassa klient, siis läbisin ettevõtluskoolituse, mis tegi mind jupp maad targemaks, sest minu teadmised praktilisest ettevõtjaks olemisest olid seni üsnagi pinnapealsed. Neli nädalat anti meile õpetust ja nii mõnedki kursusekaaslased said ettevõtlustoetused taotletud ja oma ettevõtmisega alustatud. Sinna koolitusele pääses aga n-ö töötute eliit, konkurss olevat olnud kõva.

Kui ma möödunud aastal koondamise tõttu ja muudel põhjustel end jälle töötuna arvele võtsin, siis öeldi, et kui ma ikka tööd ei leia, siis ootab mind ees neljanädalane kohustuslik motivatsioonikoolitus. Oh püha müristus! Olin telekast näinud, kuidas Peep Vain ja muud temasugused kuskil laval silmade särades seletavad, et igaüks on talent ja kõik on võimalik ning läksin kohe tööle.

Tegelikult oleks ma niinkuinii läinud, sest mõnusaks äraolemiseks on raha vaja. Pottsepakoolitusele oleks läinud meeleldi, aga kohustuslik motivatsioonikoolitus kõlas äärmiselt ebavajalikult. Meenus kunagi loetud teadaanne, et Äripäev korraldas koolituse «Motiveerimine ja delegeerimine» ja selle eest tuli kenasti raha maksta. See tegi mulle väga nalja, et ülemustele õpetatakse, kuidas kiita ja kamandada.

Ma ei kahtle töötukassa vajalikkuses ja seal töötavad tublid inimesed, kuid ma pole süvenenud ega uurinud, miks Euroopa vennasrahvaste raha niimoodi kulutatakse. Viskasin pilgu peale, mida töötukassa e-koolitustena pakub. Tallinna Tehnikaülikool pakub loengut «Eneseanalüüs.» Lisaks loengumaterjalile on võimalik teha ka karjääri- ja enesemotivatsiooni testi. Sisuks: töö, õpingud, kogemused, hoiakud, elukestev õpe, VÕTA ideed, karjäär, karjääriplaneerimine, elurollid, eesmärkide püstitamine, CV koostamine, enesemotivatsioon. 

Kas see on ikka aitamine  või lihtsalt asendustegevus?

Suurem osa e-koolitusi oli siiski keeleõpe, mis tundub tarvilik ja mõistlik. Ning muid koolitusi oli ka päris asjalikke – keevitaja, paakauto juht, iluteenindaja jne. Ikka oskused, millega saab tööle asuda.

Paraku pean oma argumente mulle kummalistena näivate koolituste kohta kaitsma väitega, et mulle tundub nii, kuna mul puuduvad analüüsid ja neil osalevate inimeste tagasiside. Võimalik, et paljud on väga rahul, kui saavad neli nädalat istuda ja kuulata, kuidas eneseusk tagasi saada, aga eks ta vist pigem üks asendustegevus ole.

Ettevõtjad kurdavad, et töötajaid on raske leida, tuleb võõrsilt lisa tuua, aga paljud kaasmaalased istuvad vingus nägudega kodus ja ohivad, kui kehvasti on koduvabariigis asjalood. Isegi kiirlaenu antakse liiga lihtsalt ja kujutad sa ette – selle peab veel tagasi maksma. Oi kui raske on see elu.

Kahtlemata peab hättasattunuid ja nõrgemaid aitama, kuid iseasi on, kas seda peab tegema, vaid asendustegevusena, mille reaalne kasu on vaid see, et Euroopa Sotsiaalfondi raha sai sihipäraselt kulutatud ja paberid on Brüsselisse saatmiseks korras. Kes on ikka lootusetu laisk ja juhmakas, las parem otsib ise juhutöid, et viinaraha saada ning lisaraha võib anda politseile, et pätid vargil käima ei julgeks hakata. Kel ikka tšakrad lootusetult kinni ja kes usub, et maakera on lapik, neid pole mõtet motiveerida. Kasu asemel võib hoopis kahju sündida.