Ivan Makarov

FOTO: Teet Suur

Eestis levivad viimasel ajal tendentsid, kui sallivuse kaitseks rakendatakse just mitte kõige sallivamaid meetodeid, kirjutab ajakirjanik Ivan Makarov.

Lugesin vene Delfist Andres Anvelti värsket arvamuslugu parempoolsest ohust Eestis. Ei oleks sel teemal sõna võtnudki, kui poliitikust poleks äsja saanud ringhäälingunõukogu liige. Tundes Andres Anvelti intelligentse ja heatahtliku, targa poliitiku ja arvamusliidrina, ei oleks oodanud temalt sellist sallimatut arvamusavaldust sallimatuse vastu.

Eeldades, et venekeelne esinemine on tõlge, mitte originaal (teksti juurde pole sellekohast viidet küll lisatud), avastasin, et tegemist on poliitiku arvamusavaldusega, mis oli ära trükitud SDE portaalis veel juuni alguses. Siin väike väljavõte originaaltekstist:

«Soov siduda 21. sajandil geneetiline ja rassiline etnilisus eestlusega on võrreldav sooviga sulgeda Eesti Euroopa ääremaa hääbuvaks väikeriigiks, millel ei ole tulevikku ega väljavaateid ühiskondlikuks, kultuuriliseks ega majanduslikuks arenguks. Selle tulemusena lahkuvad siit nii Eestis sündinud avatud mõttemaailmaga noored kui ka optimistlikult siin oma tulevikku kavandanud välismaalased. [...] Oma ainsat väärtuslikku elu pole mõtet mööda saata vihkamise ja tigedalt põrnitsemise õhkkonnas. [...] Viha õhutamisest on vihateoni kõigest üks samm. Eesti iseseisvuse vastased saavad tõrvikurongkäikude peale ainult heameelest käsi hõõruda: Eesti tõestab end väikse kurja natsiriigina!» (Venekeelses variandis fašistliku riigina.)

Nägin mõni kuu tagasi ETV saadet «Vabariigi kodanikud», kus päris lõpus võttis sõna üks noor energiline naisaktivist. Ta oli väga vihane sallimatute inimeste peale ja jõudis öelda nende kohta paarkümmend sõna, nende hulgas kõlas kuus-seitse korda sõna «vihakõne». Esinemise mõte jäi aga ähmaseks. Venelastel on hea ütlemine – sa võid ükskõik kui palju korrata sõna «halvaa», kuid sellest suud magusaks ei saa.

Tõmbaksin paralleele ka Andres Anvelti esinemisega: oponentidega vaidlemise asemel käib nende sildistamine, kuid eriti kurb on see, et sisuliselt ei peeta filipikat mitte üksnes poliitiliste vastaste vastu, vaid ka oma rahva ja riigi vastu. Jah, sotsioloogid on meid veennud – eesti rahvas on egoistlik, rassistlik ja piiratud. Need on aksioomid, kuna sotsioloogide töö on Eestis väljaspool igasugust kriitikat ja selle vilju serveeritakse absoluutse tõe pähe. See on tsiteerimiseks ja levitamiseks, mitte kahtlemiseks.

Samas korjatakse meil igasugustel heategevusüritustel sallimatutelt kaaskodanikelt sadu tuhandeid eurosid, Park hotelli avamisele kutsutud eliit – 1000 külalist – annetas aga pardirallile 1000 eurot, üks euro iga mitte just vaese ärimehe kohta. Arvan, et meie rahva süda on õiges kohas ja «eliidil», eriti aga poliitikutel, tuleks olla äärmiselt ettevaatlik oma rahva paikapanemise asjas. Ja veel: see, et Venemaa süüdistab Eestit pidevalt fašismis, on tegelikult liialdus – üldiselt on ametlik Kreml oma avaldustes meie erakondadest vaoshoitum ja valib sõnu, kuigi, jah, sisu sellest palju ei muutu. Andres Anvelt kasutab Eesti suhtes mõistet «väike kuri natsiriik», öeldes, et nii saavad parastada «Eesti iseseisvuse vastased». Aga need on ju poliitiku enda sõnad. Just tema ütles nii, mitte Eesti vaenlased. Aga seda hakatakse tsiteerima üsna laialdaselt küll. Kremlil pole vaja käsigi määrida.

Ma ei tea, miks oli vaja tõlkida seda kahe nädala tagust Andres Anvelti esinemist vene keelde just praegu, enne pühi. Mis aga puutub «vihkamise ja tigedalt põrnitsemise õhkkonda», siis ei tasu segi ajada poliitilistes ringkondades ja foorumites valitsevat atmosfääri Eesti «vabas õhus» domineerivate meeleoludega. Mis õhku hingavad poliitikud, seda me näeme ja kuuleme iga päev. Mustates omaenda rahvast ja riiki ei saa te ise õilsamaks. See on lisaks ka alatu: üksikisik saab laimu pärast kohtusse kaevata ja ennast kaitsta, rahval see võimalus puudub.