Lauri Hussar

FOTO: Liis Treimann

Me teadsime, et see pagana sõnum tuleb, me teadsime seda, aga et see tuleb nii kiiresti, oli ikkagi üllatus. Pühapäeval suutis Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier öelda välja lause, mis riivab mitte ainult Eestit, vaid poolt Euroopat.

Nädalalehele Bild am Sonntag suutis Steinmeier öelda, et mõõgatäristamine Venemaa piiridel tuleks lõpetada ja eksivad kõik need, kes usuvad, et sümboolsed tankiparaadid NATO idapiiril suurendavad julgeolekut. «Meil oleks arukas mitte anda ettekäändeid uueks, vanaks vastasseisuks,» leidis Saksamaa sotside juhtpoliitik. Avaldus osutus nii ebaõnnestunuks, et Saksa välisministeeriumil tuli diplomaatilise teenistuse kaudu asuda sõnumit pehmendama. Nii lugesime intervjuud selgitavast avaldusest, et Steinmeier tahtis vaid rõhutada dialoogi- ja koostöövajadust Venemaaga.

Ja kuigi samas Bildi artiklis rääkis Steinmeier ka Venemaa-vastaste sanktsioonide ja heidutuse vajadusest, oli kahju juba ebakindluse ning usaldamatusega tekkinud. Saksamaa välisministri seisukoht väljendab samas üht laiemat hoiakut Saksamaa poliitikas.

Meenutame pisut. Juba üsna pea pärast Krimmi annekteerimist hakati rääkima Venemaaga dialoogi pidamise vajadusest. Mõneks ajaks vaigistas selle Ida-Ukrainas alanud sõda, ent mitte kauaks. 2014. aasta suvel hakkasid jälle kõlama hüüded, et Venemaaga tuleks ühise laua taha istuda. Diskussioonisoovi lõpetas pikaks ajaks Malaysia reisilennuki allatulistamine. Sellest hoobist oli juba keerulisem taastuda, aga võta näpust, läks vaid aastake ja sõbrasuhetest jutlustajad olid jälle platsis. Seekord rikkus mängu Venemaa sekkumine Süüria kodusõtta, kuid ka see samm oli allaneelatav. Selle aasta veebruaris lahvatas nn Lisa skandaal, millega Vene propaganda levitas massiivselt kuulujuttu, et Berliinis vägistasid mosleminoored 13-aastase vene tüdruku. Kui see vale aga haledalt paljastati, arvati Saksamaal, et nüüd on Putini Venemaaga suhteliin selge. Mõneks ajaks valitses teadmine, et Berliin peab suhetes Moskvaga olema nõudlik, karm ja õiglane. Seda õndsat teadmist jagus seekord täpselt neljaks kuuks.

Kuulda Saksamaa ühelt juhtivalt poliitikult ja välispoliitika kujundajalt NATO heidutuse kohta sõnu mõõgatäristamine ja sümboolne tankiparaad, on kurb ja nõutukstegev. Selle artikli kontekstis on tegu selgelt sildistava ja teadvalt üle võlli avaldusega. Ja kuigi ka Saksamaa panustab alliansi idapiiril kollektiivkaitsesse, siis nõnda usaldust ja solidaarsust juurde ei tekita. Paraadide asemel tegeletakse siinmail kaitseotstarbeliste õppustega, mille eesmärk on liitlasvägede üksusi õpetada ladusalt koos tegutsema. Oluline on märkida, et Saksamaa välisministri avaldused on alati palju laiemaks kui vaid siseriiklikuks tarbimiseks. Seda kummalisem on kuulda seisukohta, et Venemaad ohjeldab pigem leppimisdiplomaatia, mitte lääne leppimatus agressioonidega.