Enamik seljakotiränduritest tajub oma reisi kui katkestust, kui pausi igapäevaelust oma kodumaal. Tihti ollakse mingis vaheetapis oma haridus- või tööelus. Vähesed eestlased näevad seljakotirändu püsivama alternatiivina oma tavapärasele elule. Reisiks annavad tõuke uudishimu, seiklusjanu, eneseotsingud, vahelduseihalus ning mõnel juhul näiteks ka põgenemine oma koduste probleemide või igava töö eest.
Kui minevik ja tulevik on pigem korrapärased, siis seljakotireis on kaootiline, normidest ja struktuuridest vaba, n-ö avatud aeg. Argirutiinist väljasaamine on üks olulisimaid põhjuseid, miks reisile minnakse. Ka minu jaoks oli see otsustatud just antud põhjusel juba enne, kui sain teada, et jätkan oma õpinguid magistrantuuris ja saan kaks asja omavahel siduda.
Austraalia kui seljakotireisi menukaks sihtkohaks kujunemisele eestlaste seas on aidanud kaasa meediadiskursuses palju käsitletud ja juba argiteadmisena levinud arusaam võimalusest seal kergesti raha teenida. Lisaks on Austraaliat kajastatud laialt nii ilukirjanduses kui ka teleseriaalides, mis on toonud eestlasteni idüllilisi pilte valge liivaga rannast ja sinisest ookeanist ning austraallaste muretust elustiilist. Samuti võivad Austraaliasse kutsuda sõja ajal Eestist sinna suundunud sugulaste ja tuttavate mälestused ning nüüdseks ka juba Austraaliast seljakotireisilt naasnud või sinna elama jäänud noorte lood, mida illustreerivad kiiresti sotsiaalmeedias levivad värvikad postitused.
Kui Eesti meedias on heidetud noortele sageli ette mugava elu otsinguid mujal, mida nähakse vahel lausa reeturliku või vastutustundetu käitumisena, siis Austraaliasse seljakotiränduriks suunduvate noorte puhul tuleks meeles pidada, et tegemist ei ole kindlasti pelgalt meeldiva äraolemisega päikselises kliimas. Seljakotirändurid väljuvad oma igapäevaelust ja tuttavast sotsiaalsest keskkonnast, astudes hoopis teistsugusesse olukorda välismaal, kus oluliseks on reisiga seotud probleemide iseseisev lahendamine, mis võib osutuda kohati äärmiselt ebamugavaks ja keeruliseks.