Andrei Kuzitškin

FOTO: Erik Prozes

Kolumnist Andrei Kuzitškin tutvustab suvise pööripäeva eel kulailasi, keda mõningad uurijad peavad nii soomeugrilaste kui samojeedi rahvaste eelkäijaks, mis teeks neist ka eestlaste kauge esivanema. 

Sel nädalal tähistavad kõik Balti- ja Põhjamaad suvist pööripäeva. Soomes kannab see nimetust juhannuspäivä, Rootsis midsommar, Lätis jāņi või līgo, Leedus joninės, Norras jonsok, Eestis jaanipäev. See päev viib meid tagasi soomeugri rahvaste muistse ajaloo juurde. Kaugeltki kõik ei tea, et soomeugri rahvad ja nendega suguluses olevad samojeedi rahvad (sölkupid, nganassaanid, neenetsid) kuuluvad ulatuslikku uurali rahvaste rühma, kel on ühine esivanem - kulailased.

Suure Siberi jõe Obi keskjooksul, otse Tomski oblasi südames, asub Podgornoje küla. See paikneb kõrgel Tšaja jõe kaldal. 1922. aasta kevadel kündis üks Podgornoje talupoeg küla lähedal asuval Kulaika mäel maad ja avastas suurel hulgal hõbedast ja vasest esemeid. Mõned neist sattusid tuntud Soome etnograafi, Siberi-uurija Kai Donneri kätte. Ta tõi Siberi rariteedid oma teostes avalikkuse ette.

Kulaika mäe leide säilitatakse Tomski oblasti koduloomuuseumis. Nende hulka kuuluvad peenelt viimistletud pronksesemed, mis kujutavad loomi, linde, inimesi ja allilma olendeid. Loomadest eelistasid pronksimeistrid kujutada eelkõige põtru, kopraid, aga esineb ka hobuseid, konni, sisalikke, madusid, karusid. Samuti on leidude seas relvi (nooled, kirved, odad) ja šamaanisauade karu-, linnu- või kalakujulisi päid. Kulaika mäelt leiti kuulsad suurte pronksteravikega nooled. Ehetest väärivad äramärkimist päikesekujutistega pronkspeeglid. Mäe järgi nimetataksegi kultuuri Kulai kultuuriks. Siberis, Altais, Uuralis, Hakassia stepis ja isegi polaaralade tundras on leitud ja kirjeldatud üle kahesaja Kulai kultuuri mälestusmärgi.

Kulai tsivilisatsiooni täht kerkis taevasse Siberi jõgede äärsete männi- ja seedrivõrade all lõõmanud lõkete äärest, kus sulatati kokku päikese käes sädelev pronks. See sündis ja tõusis jalule Obi-äärse Narõmi udude varjus, tõrjudes eemale metsiku looduse kaost. Maailm muutus, kui ilmusid inimesed, kes oskasid soode ja põlismetsade keskele rajada tublid asulad, omandasid kalapüügi ja jahipidamise oskused ning elasid kooskõlas ümbritseva keskkonnaga. Aga mis peamine – need inimesed tõid maailma ilu, jäädvustades pronksi puid, põtru, karusid ja linde. Kulai taigatsivilisatsioon püsis 5. sajandist eKr kuni 5. sajandini pKr. Seejärel lahustus Kulai kultuur naaberrahvaste kultuuris, kuid jättis oma jälje maha sajanditeks.

Kulai tüdruk. Kunstnik: Aleksander Timofeev, Tomsk

FOTO: Erakogu

Obi äärde püsima jäänud kulailaste materiaalne kultuur oli üsna lihtsakoeline: nad võtsid looduselt kõike, mida said, noolte, harpuunide, võrkude ja osavate käte abil. Muistsed taigaelanikud kasutasid toiduks marju ja pähkleid. Jõgedest ja järvedest püüti ahvenat, haugi ja särge, tuura, nelmat, kokre ja sterletit. Peeti jahti loomadele ja lindudele. Kuid taigaelanike põhitoiduse tagas põder: ainuüksi ühest tapetud loomast sai oma viissada kilo liha.

Kulailased küttisid rohkelt karusloomi: sooblit, rebast, jänest, oravat. Nende nahkadest õmmeldi rõivaid ja vooderdati elamuid. Just nahad, eriti karusnahad, kujunesid kulailaste peamiseks kaubandusartikliks suhetes naabritega. Soobli- ja rebasenahkade eest said kulailased teravilja ja pronksnõusid. Viimaseid kasutati ka toormaterjalina.

5.-4. sajandil eKr õppisid kulailased ise pronksi sulatama ning hakkasid valmistama pronksist nooleotsi, kirveid, mitmesuguseid ehteid. Tööriistu valmistati puhtast vasest, ehteid aga pronksist. Seejärel avastasid kulailased soost rikkalikke rauamaagi leiukohti ja kätte jõudis rauaaeg. Rahuliku ajakuluga taigas kerkisid nende eestvedamisel jõgede ja järvede kallastele puidust kindlused. Need olid Siberi esimesed linnad.

Kindlust rajama asudes põletati kõigepealt puud maha. Siis tambiti maasse puidust karkass, sein aga püstitati palkidest. Väljast kaeti seinad mullaga, et vundament peaks kenasti sooja. Elamute pindala oli 30–40 ruutmeetrit. Keset elamut asus kolle. Seal valmistati süüa ja sulatati pronksi. Algul sulatati pronksi kõigis majades. Hiljem tekkis kulailaste seas eriline kiht inimesi – sepad.

Kulailaste sõjaarsenal oli muljetavaldav. Sellesse kuulus pronks- ja raudkirveid, lühikesi torke- ja viskeodasid, rauast nugasid ning vibusid, millega kasutati eri laadi luust ja pronksist teravikega nooli. Kulailaste peamine pärand on aga pronksist looma- ja linnukujukesed. Valutehnika oli lihtne. Algul kujundasid Kulai meistrid kepiga pehmesse mulda vormi, siis valasid sinna sulapronksi. Tulemuseks oli peen metallese. Muistsed kunstnikud tarvitasid mudelina loomaskelette, mistõttu kujud annavad väga täpselt edasi nende struktuuri. Šamaanid kasutasid pronkskujukesi oma rituaalides. Valatud pronksist ehted kaunistasid Kulai sõjameeste ja ülikute rõivaid. Pronkskujukesi pandi kaasa lahkunutele. Pronksist loomad ja linnud juhatasid surnutele teed hauataguses ilmas.

Kulailased jagasid maailma kolmeks: ülemine, keskmine ja alumine. Allilmas elasid kurjad olendid, keskmises ilmas inimesed, loomad ja linnud, ülailmas aga valitsesid jumalad. Kuid iga elusolend võis nende maailmade vahel vabalt liikuda. Kulailased pidasid loodust ühtseks ruumiks ja ühtseks mateeriaks, millest sünnivad puud, inimesed, linnud, loomad, deemonid, kõik ülemise, keskmise ja alumise maailma olendid. Seepärast leidub kulailaste kujukestel ühel tüvel – see sümboliseerib maailmapuud – koos eri maailmade olendeid. Kõrvuti tegutsevad loomad, linnud, inimesed. Nii väljendasid muistse Siberi kunstnikud oma arusaama maailma ühtsusest ja elava mateeria liikumisest.

Ilmapuu. Foto: Tomski ajaloomuuseum

FOTO: Erakogu

Puud ümbritseb raam, mis kujutab mao keha. Võimalik, et tegu on muistse arusaamaga inimese päritolust. Siberi rahvaste legendide kohaselt maitsesid linnud alumist ja ülemist ilma siduva puu vilja. Siis munesid linnud muna. Selle varastas madu. Madu hakkas taga ajama puu kaitsedeemon – põder. Madu pillas muna maha, selle koor praksatas katki ja ilmale tuli inimene.

Paraku ei tundnud kulailased ega nende naabrid kirja. Seepärast on teadlased kasutanud kulailaste vaimukultuuri rekonstrueerimiseks sölkupite müüte ja legende. Siberis elavaid sölkupeid peetakse kulailaste otsesteks järglasteks. Sölkupid usuvad, et igal puul on oma hing põdra kujul. Nad võivad teha inimesele nii head kui ka kurja. Seepärast tuleb puid hoida ja neile meelehead pakkuda. Nii sündis komme kaunistada puid lintidega. See on seniajani levinud kogu Siberis.

Kulailaste ja sölkupite müüdid elavatest puudest kandusid edasi 20. sajandi muinaslugudesse. Näiteks John Ronald Reuel Tolkieni saagas «Sõrmuste isand» leidub muinasjutulisel Keskmaal elavaid, iseseisvalt liikuda suutvaid puid. Metsavõlurid kannavad aga peas linnupesi.

Tuhande aasta vältel lõid kulailased keset metsikut taigat ja läbimatuid soid võimsa tsivilisatsiooni. Kuid 3.–4. sajandil hakkasid kulailased oma ajalooliselt kodumaalt Obi-äärsest Narõmist massiliselt lahkuma. Mõned uurijad on võrrelnud Kulai kultuuri kiiret levikut plahvatusega, mille lained levisid kõigis ilmakaartes. Hästi relvastatud salgad liikusid läbi tundra ja üle Uurali. Volga jõgikonnas segunesid Kulai hõimud nähtavasti sealsete soomeugri rahvastega, andes neile edasi oma traditsioonid ja kultuurikoodid.

Volga-äärsetel rahvastel – udmurtidel, mordvalastel, maridel – langevad paljud karude ja põtrade kujutamise kombed kokku kulailaste kunstitraditsiooniga. Arhangelski, Vologda, Jaroslavli ja Kostroma oblastis on avastatud mitmeid soomeugri rahvaste esemeid, millel on selgesti näha Kulai kultuuri mõju.

Kulailaste otseste järglaste sölkupite sõnavara eesti keelega võrreldes leiab palju huvitavaid kokkulangevusi: esõ - isa, emõ - ema, elõ - elu, kota - kott, kajak - kajakas, kung - kuningas, kälõ - kala, lü - luu, mäggi – mägi, nim - nimi. 

Elava jumalikustamine on muistse Siberi mütoloogia tähtis tunnus. Puude austamine on iseloomulik metsas elavatele rahvastele. Eestiski on olemas pühade puude kultus ning puule pühendatud laulu- ja tantsurituaalide pärand. Säragu siis eredalt jaaniöö lõkked ning saagu nende leegist valguse igavese võidu sümbol pimeduse üle ja meie läkitus kaugetele esivanematele kulailastele, kes kunagi ammu läitsid Obi metsastel kallastel muistse tsivilisatsiooni lõkke.

Mees loomade ja lindudega. Kulai pronks. Foto: Tomski ajaloomuuseum

FOTO: Erakogu

Tänapäeval viivad kulailaste kunstitraditsiooni edasi Tomski meistrid, kes valmistavad imelisi pronks-, kuld- ja hõbeesemeid.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.