Kätlin Konstabel: Ojasoo juhtumi käsitlemise halvad viljad

Kätlin Konstabel Foto: Erakogu

Tiit Ojasoo juhtumi käsitlemine meedias ja poliitikute reaktsioonid sellele on teinud naistevastase ja suhtevägivallaga võitlemisele kasu asemel hoopis palju kahju, kirjutab psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel.

Sel ajal, kui tuntud teatrijuhi lugu hakkas meedias tuure üles võtma, ilmus ühes maakonnalehes ja seejärel Delfis lugu nii oma peret kui ka tervet küla juba aastaid vägivallahirmus hoidvast mehest, kellele siiani määratakse karistuseks vaid ühiskondlikult kasulikku tööd. Seda lugu ei pandud tähelegi – aga just niisuguseid lugusid on reaalsuses palju. Mõni aeg tagasi käis ajakirjandusest läbi uudis, et varemgi karistatud taksojuht sai kliendi vägistamise eest tingimisi karistuse – ent ka sellest ei tehtud suurt välja, ei küsitud ühegi riigikogulase arvamust. Keegi neist ei tõtanud ise samuti sõna võtma, olgugi et mõlemad lood osutavad karistusmeetmete puudulikkusele pere- ja naistevastase vägivalla puhul ja vägivalla normaalsusele Eestis. Nii palju on jubedaid lugusid, mis isegi jõuavad meediasse, ent mida lihtsalt ei pane keegi tähele, sest seal pole tegelaseks kuulsust.

Inimesena, kel oma töö tõttu tuleb samuti vahel veenda suhtevägivalla käes kannatanuid politseisse pöörduma, ei saa ma paraku aru, mida ja kuidas teeb Tiit Ojasoo ümber toimunud trall paremaks, kuidas tekitab suuremat hoolivust või vähendab vägivalla aktsepteerimist, jõustab muidki ohvreid abi otsima.

Kas keegi tõesti usub päriselt, et mõni tippjuht või ka poliitik hakkaks nüüdsest selliste vägivallaintsidentide korral ise, ilma välise surveta ametist tagasi astuma? Ajakirjandus ega arvajad pole ka välja öelnud, milline oleks pidanud siis olema lööja adekvaatne käitumine pärast juhtumit. Kui ka kannatanu soovis juhtunu avalikkuse eest varjatuks jätmist, siis poleks olnud mingit kasu, kui teatrijuht oleks tagasi astunud talvel – põhjus poleks peitu jäänud, skandaal oleks see ikka olnud, kommentaariumid ja sotsiaalmeedia oleks kaikunud kärast osaliste ja nende lähedaste isikliku elu üle.

Kogu juhtumi käsitlemine algas väga valesti, sest lugu ei tehtud kannatanu soovil. Aga just ohvri, kannatanu soov privaatsusele, tema heaolu peaks olema A ja O. Pole meie asi arvata, miks nõustuti lepitusmenetlusega, ent soovis privaatsusele ei ole midagi imelikku – selle taga ei pea olema ei Stockholmi, Korsakoffi ega muud peene nimega sündroomi. Kui ajakirjandusel oli info, et lepitusmenetlus toimus süüdlase tugeva surve all sooviga just nimelt avalikust kärast hoiduda, oleks tulnud seda öelda ja tõendada. Aga mõelgem korraks, kes meist sooviks ennast oma isikliku elu väikeste seikadega, murede, südamevalu ja keeruliste suhetega vastu enda soovi ühtäkki meediast leida? Siis, kui me polegi midagi valesti teinud? Ja antud loos oli kannatanu teinud kõik väga õigesti: ta oli pöördunud politseisse.

Ma ei tea, kuidas info ajakirjandusse lekkis (tahaks väga loota, et mitte politseist), aga meediamajadel oli võimalus see info kõrvale tõsta, kui oli teada, et see ei laekunud ohvri selgel soovil. Veel enam, iga vägivallaloo puhul peaks ajakirjandus põhjalikult kaaluma, mida selle ja iga järgneva seotud uudisekatke või emotsioonipurske avaldamisega saavutada soovitakse, mis on see ühiskondlik hüve, mis kompenseerib inimeste valu suure kella külge panemise ja veel suurema võimaliku valu tekitamise, taasohvristamise. Kannatanu nime varjamine tänapäeval ei õnnnestu: Eesti on väike, sotsiaalmeedia ja kommentaarium suur. Räägitakse kõigest, jah, süüdistatakse ka ohvrit ja loetakse moraali. Ja kommentaarid olid selle loo ja seotud lugude puhul lubatud kõigis kanalites – kas see pole julm? Vägivald ühiskondliku nähtusena ei ole eraasi, aga on lubamatu, kui see fraas võetakse argumendiks, et haiget saanud inimeste soovist privaatsusele üle astuda, nende lugu lahata ja kogu maailmale lahkamiseks anda.

Oli võimalik ennustada, millise käigu lugu võtab, arvestades NO99 positsiooni ja seda, kuidas muudele suhtevägivallalugudele kogukonnas tihti reageeritakse. Oli ette aimata, et kui alguses domineerib šokk ja uskumatus vaat et iidoliks seatud teatrijuhi lubamatu käitumise üle, siis kui üha enamate poliitikute ja muude arvajate käest emotsionaalseid reaktsioone küsida, hakkab ühel hetkel tekkima inimesi, kelle arvates võiks hukkamõistuga piiri pidada. Nüüd avaldatavad ülivõrdes lood NO99 teemal tekitavad paraku tunde, nagu oleks müramise ja kiusuga liiale läinud laps korraga avastanud, et oi, liiga palju sai, millele järgnevad püüded asja kuidagi heastada, pai teha. Aga mida võivad lugeda sellisest asjade käigust välja teiste, palju suuremate vägivallalugude ohvrid? Ikka sedasama klassikalist stsenaariumi, kus kogukond ühel hetkel leiab, et ei, naine poleks pidanud asja suure kella külge panema, ka mitte politseile rääkima, sest vägivallatseja oli ju tubli töömees ja kodust väljaspool alati asjalik inimene ja mismoodi see kõik teise küla rahvale paistab.

Silmakirjalikkuse, aga ka paroodia varju heidab loole riigikogulaste enne suvepuhkust kiirelt saavutatud üksmeelne soov teatrijuhi tagandamise asjus. Oleks tagasiastumist nõudnud kannatanu, kümme kultuuritegelast või mõni naisteühendus, oleks see inimlikult mõistetav ja väga tõsiseltvõetav. Kui seda teevad riigikogulased, kes on oma ametikaaslaste naisi solvavate väljaütlemiste, ahistamiste või muulaadsete seaduserikkumiste korral varmad kasutama alati argumenti, et riigikogu on läbilõige eesti rahvast, siis on kummaline, kuidas korraga saavad needsamad riigikogulased kellegi teise suhtes võtta moraalselt ülimusliku positsiooni. Ollakse kas ise «ühiskonnas eeskujuks, norme kujundav ja ühiskonna arengut juhtiv», «vastutuse võtmist» eeldav ka nendest, kes endi seas patustavad – või siis läbilõige rahvast, ilma õiguseta üritada eetikale viidates sõltumatuks ja iseseisvaks arvatud sihtasutuste personalipoliitikat mõjutada.

Ka see pöördumine olnuks mõistetav, kui need poliitikud oleks kõik oma poliitikukarjääri ajal isiklikult ja sisuliselt seisnud naistevastase ja perevägivalla vähendamise eest. Mitte keegi pole keelanud tegelemast nende teemadega väljaspool eurokonventsioone. Tuletame aga meelde, et alles viimasel aastal on naiste varjupaigad hakanud saama rahaliselt natuke kindlamasse seisu. Neliteist aastat on tulnud neil siit-sealt projektiraha hankides väga kehvade rahaliste võimalustega opereerides ohvreid aidata. Ent suhtevägivalla teema ei piirdu varjupaikadega – sinna jõuavad inimesed siis, kui nad on juba väga katki. Lood algavad enne. Kas on ikka õige, et oma lähisuhetes probleemi (näiteks liigset kontrolli, äärmuslikku armukadedust, üha ägenevaid tülisid) märkavatel inimestel pole riigi rahastatult muid kindlaid abisaamise võimalusi kui... psühhiaatri poole pöördumine? Need inimesed pole enamasti üldse psüühikahäirega. Kui ühe teatrijuhi ametis mittejätkamises ollakse nii kindlameelne, siis kas näiteks relva kandmisega või laste hoidmise ja harimisega seotud ametikohtadel võib töötada impulsikontrolliprobleemiga vägivaldne inimene? Ja need on vaid paar vägivallaga seotud probleemi, mida saaks seadusi luues ja vajadusel muutes lahendada – seaduste tegemine riigikogu liikmete ülesanne just ongi.

On kuidagi imelik sellist lihtsat asja meelde tuletada, ent reaalne turvalisema elukeskkonna loomine ei alga pidulikest loosungitest, rohkete šeerimiste ja laikimiste abil enda ühiskonna aktiivse ja moraalse liikmena tundmise mõnutundest. Kohe kindlasti ei alga see hetkest, kui me kellegagi päris- või virtuaalelus eriarvamusel olles teda värdjaks, debiilikuks või lollakaks nimetame – isegi kui meie arvates on meie poolel õilsus ja südametunnistus ja kõik kaunid väärtused maailmas.

Kõige algus on hoolivus, mitte haiget tegev ja ennast eksponeeriv lahmimine. Tegutseme, kui näeme midagi viltu olevat, ent tihti piisab ka lihtsast küsimusest: «Kas ma saan kuidagi aidata?» Siis, kui näeme kedagi, kes tundub hädas olevat, olgu see naabrinaine, kel nutetud nägu peas; Balti jaamas vereloigus lamav mees või veidra kehva olemisega vanem naine Tartus Raadil või muus linnas ja linnaosas. Jätame mõne klišeeliku avalduse tegemata, selle asemel küsime ja sekkume kuskil päriselt.