Elu siinmail on viimastel aegadel vägagi võitluslik ja peaaegu igaühel on teistele midagi ette heita. Meie valitsejad tulevad aga jätkuvalt vastu riigialamate palavale soovile võidelda veelgi halastamatult kõikide kurikaeltega, kirjutab kriminoloog Jüri Saar (Vabaerakond) Sirbis.
Elu siinmail on viimastel aegadel vägagi võitluslik, täpsemalt öeldes olelusvõitluslik. Kõikjal, kuhu ka ei vaata, käärib vägevalt. Olgu need siis erakonnad, ülikoolid, (riigi)ettevõtted, valitsuskoalitsioon, kohalikud omavalitsused jne, igal pool avastatakse ootamatult, et nii enam edasi minna ei saa. Käib suur (arvete)- klaarimine ja peaaegu igaühel on midagi teistele ette heita.
Ja miks ka mitte, elame ju demokraatlikus ühiskonnas, kus kõigil on õigus olla peremees ning kus keegi ei taha olla sulase rollis, küsimata siinkohal oma vastutusvõimelisuse kohta. Rumaluse ja harimatuse kasvu ohtu demokraatiale on juba ammu märgatud. XX sajandi mõtleja Isaac Asimov on tõdenud järgmist: „Antiintellektualism on olnud püsiv trend, loogelnud läbi meie poliitilise ja kultuurielu, toitudes valest eeldusest, nagu tähendaks demokraatia seda, et minu asjatundmatus on täpselt sama hea kui sinu teadmised.“
Inimesi, kes ei saa piisavalt hästi aru, mida nad teevad, on lihtne endale allutada ja valitseda. Üks kõige tavalisem mehhanism on alamate jagamine vastandlikeks gruppideks, sikkudeks ja lammasteks, mustadeks ja valgeteks, headeks ja pahadeks, kes pannakse omavahel või(s)tlema. Edaspidi tuleb ainult jälgida, et konflikt otsa ei saaks, ja vajadusel uut hagu juurde anda ehk ammu tuntud jaga ja valitse põhimõte.
Inimeste jaotamine kurjategijateks ja seaduskuulekateks on üks kõige tavalisemaid suurjaotusi, kusjuures kõik kalduvad ennast pidama kas seaduskuulekaks või ebaõiglaselt kurjategijate hulka arvatuks. Elus selline jaotus ei tööta, sest mingis mõttes oleme me kõik kas eilsed, tänased või homsed kurjategijad. Kuigi seda fakti võib olla paljudel raske endale teadvustada. Tasub näiteks tõsiselt mõelda selle üle, et Eesti karistusregistrisse on tehtud juba üle 600 000 originaalsissekande. Riigis, kus üldse kokku elab natuke üle 1,3 miljoni inimese, kui lapsed ja raugad kaasa arvata!
Tehniliselt jõuti selleni karistusõiguse reformiga 2002. aastal, kui seadusandja lõi uue nimega nähtuse – süütegevuse, mis koosneb kahest osast: kuriteod ja väärteod, mis aga justkui unustati piisavalt rangelt eristada. Aastas registreeritakse meil umbes 50 000 kuritegu ja 200 000 väärtegu, mis teeb kokku vähemalt 250 000 karistamisväärset sündmust aasta jooksul. Sisuliselt on loodud uut laadi kuritegevus, mis koosneb kergematest ja raskematest õiguserikkumistest, ja koos sellega uued kurjategijad. Seega, aset leidis enneolematu ülekriminaliseerimine, mille tulemusel nii õigusspetsialistid kui ka tavakodanikud on suurtes raskustes eri raskusastmega üleastumiste eristamisega. Kuigi formaaljuriidiliselt pole väärteo kordasaatja kuritegu toime pannud ja on endiselt seaduskuulekas kodanik, pannakse tema andmed ikkagi karistusregistrisse tallele.
Kui esialgu kaitsti inimese õiguserikkumiste kohta riiklikult kogutavaid andmeid kui delikaatseid isikuandmeid, siis 2012. aastast on meie karistusregister avalik. Igaüks võib neli eurot riigilõivu maksta ja igaühe kohta küsida, kas kaaskodanikul on kehtiv kriminaalkaristus või kehtiv karistus väärteo toimepanemise eest. Naabrid, reporterid, töökaaslased, sugulased, tuttavad, kõik on kutsutud läbi viima eraviisilist andmekogumist, mille tulemusi näeme iga päev ajalehtede veergudel. Ja riigikassa muudkui kosub. Kui omal ajal teadis riik või vähemalt üritas teada kõike oma alamate kohta, siis nüüd teab riik (ehk ametnikud) samuti kõike, kuid teavad ka kõik teised, kes asja vastu vähegi huvi tunnevad. See olevat demokraatlik ja õigusriiklik, milles kahtlen paraku sügavalt.
Kellelegi pole tulnud pähe küsida, kes vastutab niisuguste andmete avalikustamisega kaasneva sotsiaalse kapitali kao eest. Kui näiteks inimene tabatakse roolis kiiruse ületamiselt, maksab ta selle eest trahvi ja ebameeldiv kokkupuude riigiga on sellega leidnud lõpliku lahenduse. Niisuguse teabe jõudmine avalikkuse ette võib aga märgistamise korral hävitada ebaproportsionaalsel viisil inimese renomee, jätta ta ilma tööst ja teha tast lõpuks ülalpeetava. Milleks on niisugune hoolimatus hea Eesti riigile, ei oska mina küll öelda. Kas tõesti soovime sel viisil kurjategijaid rehabiliteerida ja resotsialiseerida, tuua nad tagasi ühiskonda?
Kuid mingi järjepidev loogika peab ülekriminaliseerimises olema. Nii tulevad meie valitsejad jätkuvalt vastu riigialamate palavale soovile võidelda veelgi halastamatumalt kurikaeltega, olgu need siis pedofiilid, roolijoodikud, alimentide maksmisest kõrvalehoidjad, korruptandid või ükskõik milline muu ohtlik inimgrupp. Nõnda võitles kunagine justiitsminister jõudu säästmata selle eest, et inimesi võiks hoida vanglas ka pärast karistusaja lõppemist. Praegune räägib tõsimeelselt elatusraha maksmisest kõrvalehoidjatelt juhtimisõiguse äravõtmisest ja välismaale sõitmise keelamisest. Kas jõuame varsti omaaegsete peegelkaristusteni, kus varast karistati käe maharaiumisega ja valevandujal rebiti keel suust … Privilegeeritud isikud nagu ikka ja alati, suudavad ka täna ennast kaitsta, palgata kalleid advokaate, nagu tõestab muu hulgas ka hiljutine riigikogulase joobes sõitmise juhtum.
Summaarseks tulemuseks on «kanade kambakas», kui kasutada Ken Kesey romaanist «Lendas üle käopesa» pärit terminit ja esimese nokalöögi andja on meie oma riik. Niisuguse praktika kehtestajad väidavad samal ajal silmakirjalikult, et see on rahva soov. Tegelikult aga juhtub see, et kõik nõrgad, vaesed ja viletsad leiavad enda hulgast üles veelgi nõrgemad vähemused ja hakkavad nende kallal oma olematut jõudu julmal viisil näitama. Just samasugune mehhanism töötab kõigis totaalsetes institutsioonides (nt vangilaager, sõjavägi), kus kõik asukad allutatakse ülitugevale välissurvele, kuid väikeste privileegide kaudu tekivad omad peksupoisid (nt pomoika’d, noorsõdurid) ja järelevaatajad (nt kapod, siška’d, starik’id). Nii tagavad vangid ise vangilaagri sisekorra.
Järeldus on kurb. Eesti oludes lisandub demokraatiat ähvardavale rumalusele teatav totalitaarne püsitoon, mille võib kokku võtta ühe tuntud idamaise valitseja tõdemusega: «Me ei tohi olla nõrgad, sest nõrku pekstakse». Ju me oleme selle põhimõtte oma kommunistlikust minevikust kuidagi päranduseks kaasa saanud ning juba edasi andmas. Rumalus ühelt poolt ja sallimatus nõrkade vähemuste suhtes teiselt poolt annavad kokku väga ohtliku, lausa plahvatusohtliku kokteili. Kui sellest lõpuks ühiselt aru saame, et nõrku mitte ei peksta, vaid kaitstakse, aidatakse, läheb meie elu palju valgemaks ja riik paremaks.