Üks presidendiks tahtja püüab kampaania korras tõstatada topeltkodakondsuse teemat ja anda ka naturalisatsiooniga kodakondsuse saanutele topeltkodakondsus, mis on ilmne oht meie julgeolekule, kirjutab Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esimees Ken-Marti Vaher (IRL).
Kodakonduse teemat ei saa käsitleda kampaania korras ega roosade prillidega, sest sellel on ühene seos meie julgeoleku ja ähvardava idanaabri huvidega. Sünnijärgset kodakondsust ei saa põhiseaduse järgi kelleltki võtta ära, kuid topeltkodakondsuse otsene seadustamine loob erineva järgu kodanikud ja sellel ei ole põhiseaduse kohast õigustust.
Üks presidendiks tahtja püüab kampaania korras tõstatada teemat ja anda ka naturalisatsiooniga kodakondsuse saanutele topeltkodakondsus, mis on ilmne oht meie julgeolekule. Minu hinnangul teenib kehtiv kodakondsusseadus ja ühe kodakondsuse põhimõte selgelt Eesti riigi huve. Siseministrina esitasin topeltkodanike teema ammendamiseks ühe ettepaneku, mis võtaks pinged sünnijärgsete ümber lõplikult maha ja mille panen otsustamiseks uuesti lauale.
Aga kõigepealt – andes Eesti kodanikele õiguse olla samaaegselt ka mingi muu riigi kodanikud, lubaksime olukorda, kus topeltkodakondsusega isikud on avatud mitme riigi poliitilistele mõjutustele. Eriti probleemne on see, kui kodakondsusjärgsetel riikidel on vastandlikud huvid.
Seetõttu on topeltkodakondsuse üle arutamisel oluline teada, milliste riikidega meil ühised kodanikud tekiksid. Sünniga Eesti ja muu riigi kodakondsuse omandanud isikuid oleks ligikaudu 25 000, kellest suur enamus ehk 15 000 on Vene kodanikud, 1500 on Soome ja üle 1000 Ukraina kodanikud. Tegelikult on sünnijärgseid Eesti kodanikke aga palju rohkem.
Punaokupatsioon tõi kaasa Eesti kodanike suure põgenemise läände, kuid teisalt massilise ümberpaigutamise praeguse Venemaa Föderatsiooni territooriumile. Esiteks, okupatsiooni ajal küüditati hulgaliselt Eesti kodanikke Nõukogude Liidu eri paikadesse. Paljud rajasid seal perekonna ja neil sündisid lapsed. Teiseks, Tartu rahulepingu järgne Eesti vabariigi territoorium hõlmas Petserimaad ja Narva jõe taguseid alasid, kuid Eesti iseseisvuse taastamisel kehtestati ajutine kontrolljoon Eesti NSV piiri järgi, kontrolljoonest ida pool elanud Eesti kodanikud jäid Venemaa Föderatsiooni territooriumile. Seega lisandub teadaolevale ca 25 000 isikule tõenäoliselt üle 100 000 sünnijärgse Eesti kodaniku Venemaal.
Valdavalt on nende seos Eestiga nõrk, nagu eesti keele oskuski. Motivatsioon oma sünnijärgset Eesti kodakondsust kasutada sõltub eelkõige hüvedest – võimalus elada turvalises riigis ja saada Euroopa Liidu kodakondsus ja õigus viisavabalt reisida. Seetõttu on võimalik, et topeltkodakondsuse seadustamisel leiaks see madalama elatustasemega riikides laialdast kasutamist. Eelkõige võiksid olla sellest huvitatud Venemaal elavad Eesti kodanikud.
Vene Föderatsioon käsitleb jätkuvalt Eestit oma erihuvide piirkonnana ja tegutseb agressiivselt, et mõjutada meie suveräänseid otsuseid elanikkonnarühmadega manipuleerides. Topeltkodakondsuse seadustamisega aitaksime aktiivselt kaasa selle elluviimisele, võimaldades Vene kodanikele juurdepääsu Eesti kõrgeima võimu teostamisele. Topeltkodakondsuse seadustamine on kui Trooja hobune, sest mõnele sihtgrupile mõeldud nn kauni kingitusega tuleb kaasa oht meie julgeolekule, mille ulatus võib olla arvatust laiem.
Meie põhiseadus tõstab Eesti vabariigi ülesannetena esile rahvusriigi säilimise ning avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise. Nende eesmärkide täitmiseks on Eesti kodakondsus- ja migratsioonipoliitika olnud konservatiivne ja pidanud kohaseks ühte kodakondsust korraga. Kodakondsus on inimese eriline õiguslik ja poliitiline seos riigiga, eelkõige kodaniku lojaalsuskohustus oma riigile. Topeltkodakondsuse vältimine tugineb eeldusel, et suur osa Eesti kodanikest käituvad õiguskuulekalt ja austavad Eesti õiguskorda.
Mis tahes kujul topeltkodakondsuse seadustamine seaks aga kõige ebasoodsamasse olukorda need Eesti kodanikud, kellel pole teiselt riigilt kodakondsuse saamise võimalust. Neil puudub võimalus saada lisahüvesid teistelt riikidelt. Ja selliseid nn tavalisi kodanikke on absoluutne enamus meie kodanikkonnast. Nii seadustame esimese ja teise järgu kodanikud, millel ei ole põhiseaduse kohaselt õigustust.
Eesti kodakondsuse omandab laps sünniga, kui vähemalt üks tema vanematest on lapse sünni ajal Eesti kodanik. Ülejäänud isikud saavad soovi korral taotleda riigilt kodakondsust naturalisatsiooni korras.
Topeltkodakondsuse seadustamisel ei saa riik käituda meelevaldselt. Seadustades topeltkodakondsuse üksnes sünnijärgsetele Eesti kodanikele, tekib küsimus, millistel kaalutlustel keelata see naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud isikutele. Kui isiku erinevad kodakondsused näitavad tema sidemeid erinevate riikidega, võiks samamoodi põhjendada topeltkodakondsuse seadustamist naturaliseeritud kodanikele, sest ka neil võivad olla sidemed nii Eestiga kui oma päritoluriikidega.
Kodakondsuse omandamist või mitteomandamist sünniga ei saa mõjutada isik ise ega tema vanemad, vaid see sõltub üksnes vastava riigi seadustest. Seetõttu on kohatu seada topeltkodakondsuse seadustamise osa Eesti kodanikest eelisseisundisse kodakondsuse saamise viisi järgi. Selleks puudub mõistlik põhjus.
Lõpetuseks kordan oma ettepanekut sünnijärgsete kodanike suhtes, näiteks läänes elavaid väliseestlasi, kellele on lisandunud teine kodakondsus ius soli ehk kohaõiguse põhiselt. Kodakondsuse seadusest tuleks võtta välja § 3 lõige 1, mis kohustab topeltkodanikke loobuma teisest kodakondsusest täisealiseks saamisel. See võtab maha asjatu pinge õiguskuulekatelt sünnijärgsetelt kodanikelt, sest kelleltki ei saa ära võtta ära tema sünnijärgset kodakondsust. Nii on lahendanud olukorra mitmed Euroopa riigid (näiteks Rootsi), kes pole topeltkodakondsust seadustanud, kuid ei sea ka asjatuid kohustusi topeltkodakondsusega sünnijärgsetele kodanikele.