Kanal 2 peadirektor Urmas Oru

FOTO: Joosep-Georg Järvemaa

Eesti Rahvusringhääling meenutab üht tuntud erakonda. Ükskõik mis teemal arutlus algab, jõutakse välja Suure Mantra korrutamiseni. Nii nagu isamaalased on süüdi põllumajanduse hävingus ja reformarid ülemaailmse majanduskriisi tekkes, on ka eratelekanalid vastutavad ERRi kesise käekäigu eest. Kui digipööre mõjus ETV-le ülihästi, nagu Hanno Tomberg kirjutab («Kas digipööre oli edukas?», PM 17.01), milleks siis erakanaleid sajatada? Põhjus on lihtne – juhtida tähelepanu kõrvale ebamugavatelt teemadelt.



Hoolimata ERRi juhatuse liikme esitatud arvude tulevärgist, pole digipöördel ETV suhteliselt paranenud vaatajanumbritega suurt pistmist. Palju olulisema panuse on andnud hoopis lastesaadete ärakaotamine. Kuigi ERRi arengukavas 2011–2014 lubatakse ETV 1s  lasteprogrammi (lavastused, anima- ja mängufilmid) näitamist iga argipäeva õhtul, siis tegelikult on selle asemel kommertskanalitele omane seriaalivöönd ja meelelahutuslik infomagasin.

Raha või aated?

Erakanalite eelarved on majanduskriisi aastatel vähenenud umbes 40 protsenti ehk sadu miljoneid kroone. See on sundinud tegema raskeid otsuseid, hoidma kokku nii programmi kui muude võimaluste arvelt. ETV-l on tänavu sisuliselt muutumatuks jäänud eelarve juures oma kahe programmi peale kulutada sama palju raha kui neljal erakanalil (Kanal 2, Kanal 11; TV 3, TV 6) kokku.

On selge, et ühel hetkel peab selline raha ülevõim ka mõju avaldama. Jällegi, digipöördel pole sellega mingit pistmist. Küll on aga ilmselt vaja, et keegi peale ERRi enda tõekomisjoni ei annaks hinnangut sellele, et riigi eelarvest tulevale enam kui 25 miljonile eurole (üle 380 miljoni krooni) lisandub ligi kolm miljonit eurot (ligi 50 miljonit krooni ), sh uudistetoimetusele (!), muudest allikatest tulevat raha.

Tsiteerin taas ERRi arengukava: ehkki rahvusringhääling võib vastu võtta sihtotstarbelisi projektitoetusi ning saadete kaasrahastamises pole midagi ebaseaduslikku, hajub kaasrahastatud saadete puhul rahvusringhäälingu toimetuskontroll, mis ühe ringhäälinguorganisatsiooni jaoks peaks olema iseenesestmõistetav. Kaasrahastatud saadete osakaalu liigne kasvamine on vastuolus rahvusringhäälingu kahe kõige olulisema väärtuse, sõltumatuse ja usaldusväärsusega.

JOKK või lubadused?

Ennast usaldusväärsuse, avatuse ja sõltumatuse ülimaks kehastuseks deklareeriv ERR lähtubki oma igapäevases tegevuses pragmaatilisest juriidilise korrektsuse doktriinist. Kas keegi on viimasel ajal näinud ETV ekraanil mõnd spordiülekannet, mille juurde ei näidataks sponsorreklaami? Samas piisab kellelgi poetada lause, et ekraanile pääsemiseks on vaja (kaas)rahastamist, kui ERR viskub juriidilistele barrikaadidele.
Mis on aga lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Erakanalid saavad igal võimalusel nahutada väidetavate kokkulepete ja lubaduste rikkumiste eest. Selles osas ei pea ERR paljuks seadusetähes kirjapandu kõva kahtluse alla seada ja tulla välja oma arvamuste ja hinnangutega.

Õnneks olin ma erinevalt Hanno Tombergist nn digikomisjoni liige. Seepärast tean kinnitada, et ühtki lubadust pole erakanalid sellele komisjonile andnud. Ja 50 miljoni «kadunud krooni» igikestvatel otsingutel võiks esmalt arutleda, kuidas peaks riik seda uues digi-olukorras umbes kümmekonna siinsel reklaamiturul tegutseva ja järjest lisanduva telekanali (sh Vene ja Ameerika päritolu) käest koguma. Millises mahus peaks sellest maha arvama ETV «sihtotstarbelised projektitoetused»? Need on ebamugavad küsimused, lihtsam on tümitada Kanal 2 ja TV 3, et varjata omaenese topeltstandardeid.

Olen üldiselt Hanno Tombergiga päri, et üleminek digitelevisioonile läks Eestis rahulikult. Mis olekski pidanud juhtuma? Tegu oli ju lihtsalt tehnoloogilise arenguga, nagu omal ajal mindi teles Secam-süsteemilt üle Pal-süsteemile või mobiilsides NMT-lt ­GSMile. Asja olemus ju ei muutu – ikka on oluline, et inimesed saaksid oma vajadused rahuldatud.

ERRil soovitaksin aga eduka digipöörde järel keskenduda eetikapöördele. See võiks anda veelgi tublimaid tulemusi. Ja ma ei pea silmas veel ühe eetikanõuniku palgalevõtmist või -komisjoni asutamist.