Iivi Masso: palju kära, aga millest?

Iivi Masso Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Iivi Masso kirjutab, et viimaste nädalate poliitikadebatis torkasid silma kaks vastandlikku emotsiooni: hirm uute ja tavatute nähtuste ees ning tüdimus tuttavaist ja tavalistest.

Vahel tundub, et muutusi kardetakse seal, kust nad ohtlikud ei ole, ja neid nõutakse sinna, kus neid vaja ei ole. Sellest kõnelesid roheliste vabade kandidaatide nimekirja tekitatud ärevus ja eikuskilt ootamatult üles kerkinud arutelu presidendi institutsiooni vajalikkuse üle.

Kumbki arutelu mõjus lihtsustatud aseainena: samadest lähtekohtadest oleks võidud arutada näiteks hoopis erakondade sisedemokraatia või rahastamise eetika üle.

Jutt presidendi institutsiooni vajalikkusest sai alguse Andrus Saare reaktsioonist presidendi aastalõpuintervjuule. Seda kommenteerides tuli sotsioloog Saar kiirelt mõttele, et kogu presidendi institutsioon tuleks ära kaotada – st ühest intervjuust jõuti paari retoorilise hüppega põhjapanevate järeldusteni esmalt presidendi isiku ja sealt edasi juba põhiseadusliku korra kohta.

Niisugust arutelu kihtide segamist ei ootaks ühiskonna uurimuse professionaalidelt, kuid veel üllatavam oli see, kui innukalt meedia söödast haaras – peagi oli küsitud igalt vabariigi politoloogilt, kas Eestil on ikka presidenti vaja.

Järgmises sõnavõtus oli Saare peamiseks argumendiks presidendi olemasolu vastu juba raha kokkuhoid, intervjuu jäi tagaplaanile. See tõi arutelu taseme vaksa võrra lähemale kommentaariumidele – maha need tarbetud muidusööjad! Institutsioonide ülalpidamine maksab. Sellest loogikast lähtudes oleks odavam ka valimised ära jätta.

Jutt suundus tagasi institutsioonilt isikule, kui politoloog Ivar Tallo teatas, et mõtlevad inimesed olevat (Eesti praeguses) presidendis pettunud. Tundmata Tallo mõtetelugemise meetodit, võib siinkirjutaja end suurema häbita mõtlevate inimeste ringist välja arvata, kui mainitud pettumus on sinna kuulumise kriteeriumiks.

Ja siiski on see, kui palju president Ilves – kes on viimaste aastate jooksul pidanud loenguid Euroopa ülikoolides ja kaugemal, esinenud konverentsidel tipp-poliitikute ja -intellektuaalide seas ning saanud kahe ülikooli audoktori tiitli – pakub vaimurooga mõtlevaile (ja teistele) inimestele kodus ja võõrsil, hoopis omaette arutelu.

Nagu ka see, kuivõrd presidendi poliitilise võimu nappuse arvustajad hindavad ta moraalset autoriteeti.

Täiesti erinev küsimus on see, kuidas suhtuda põhiseaduses paika pandud riigiinstitutsioonidesse. Kui ühiskonnateadlased seda vahet ei adu, kes siis veel? Miks läks press nii kergelt provokatsiooni õnge? Kuna arutelu institutsiooni vajalikkuse üle sai alguse sellest, et Saarele ei meeldinud konkreetne intervjuu, miks ei küsitud hoopis Saarelt, mis teda intervjuus nii väga ärritas, et see innustas lausa põhiseadusesse muudatusi nõudma?

Intervjuu tugevaim sõnum oli teatavasti kommentaar Edgar Savisaare rahaküsimisele Venemaalt. Keegi ei uurinud, mida Saar ise Savisaare teguviisist arvas. Presidendi nimetamine koalitsiooni ripatsiks ainuüksi sellepärast, et Savisaar juhtub olema opositsioonis, on üks viis vältida eetilise hinnangu andmist viimase tegevusele.

Kogu vaidlust võib tõlgendada parteipoliitilise võimuvõitlusena ainult eeldusel, et Savisaare teguviis on kahjulik konkureerivatele erakondadele, mitte riigile tervikuna. Kui aga pidada rahastusskandaali oluliseks Eesti riigi seisukohalt, siis ei saa teemat kuidagi pelgaks erakondlikuks kähmluseks taandada.

Kas on keegi nimetanud presidenti opositsiooni ripatsiks, kui ta on oma vetoõigust kasutades valitsuse ja riigikogu heaks kiidetud seaduseelnõud põhiseadusega sobimatutena tagasi saatnud?

Arutu vaidlus presidendi institutsiooni vajalikkuse üle jättis koos ülepaisutatud tähelepanuga üksikkandidaatide tulekule valimiste ­«eetikareferendumi» rolli tagaplaanile. Nagu märkis Ülle Madise äsjases Postimehe intervjuus, tembeldatakse Savisaare kriitikud kergesti Ansipi käsilasteks, ja õhkkonnas, kus kõike poliitikaga seonduvat peetakse harjumuspäraselt räpaseks ja moraalituks, on raske üksiku räpase tembu tähendust hinnata. Nagu vanarahvas ütles: kui kogu aeg hüüda «Hunt tuleb!», ei kuula karjet enam keegi.

Olen ise pidanud Keskerakonna tõsiselt võtmist võimatuks sestsaadik, kui Kesknädal avaldas oma veergudel mitu peatükki Eesti riigi vastast ja rahvustevahelist vaenu õhutavat propagandat kurikuulsalt soome dotsendilt. Tõlget võinuks õigustada nähtusest teavitamisena, kuid KN avaldas materjali kriitilise kommentaarita – saatvais kommentaarides tabas Keskerakonna kriitikanool vaid dotsendi hukkamõistjaid.

Erakonna lehed on alati erapoolikud – neis on ikka oma erakonnal õigus, probleemides süüdistatakse konkurente. Kuid kõnealune materjal on selleski žanris täiesti omaette klass. Tollal mõjus šovinistliku äärmuslusega flirtimine näitena, kui madalale on KE nõus laskuma, et võita venekeelse vähemuse Nõukogude-nostalgilise osa hääli (solvav oleks eeldada, et materjal kogu vähemusele apelleerib).
Venemaalt – ja mitte neutraalsetelt tahkudelt – raha küsimise valguses tuleks selliste sammude motiive uuesti analüüsida.

Kuna Venemaa ei ole muutunud õigusriigiks ega hoolimata paranenud suhetest ELiga loobunud oma imperialistlikest mõjupiirkonna-unistustest, tuleks ka valitsusse kriitiliselt suhtuval valijal mõista, et varjatud sõltuvussuhted selle riigiga on kohalikest poliitilistest mängudest tõsisem asi.

Senises poliitikas pettunuile ning pehmema sotsiaalpoliitika lootjaile on olemas alternatiive, millel KEga võrreldavat eetilist taaka ei ole, näiteks uuenevad sotsiaaldemokraadid või vabade meeste ja naistega värskendatud roheliste nimekiri.

«Vabadest» ongi saanud meedia järgmine lemmikteema ning mõnele ka järgmine hirm. Roheliste nimekirjale omistatud tähelepanu suurus hämmastab, arvestades selle oodatavat mõju valimistulemustele ja kogu poliitilisele süsteemile. Vabade kandidaatide osalemine erakondade nimekirjades on mitmel pool igati tavapärane. Kogemus näitab, et need sõltumatud, kes poliitikasse tõesti jõuavad, liituvad varem või hiljem mõne erakonnaga.

Erakondadelt võib nõuda suuremat avatust, kuid erakondadest paremat ühikut demokraatliku poliitika tegemiseks pole veel välja mõeldud. Iseseisvad kandidaadid võivad erakondi sobivalt torkida, et nood liiga uimaseks ei jääks; samas on roheliste «vabade» nimekiri nii kirju, et ühtset uut poliitilist jõudu sellest vaevalt tuleb. Tõenäoliselt pääsevad mõned neist riigikogusse, kus nad on sunnitud mõne erakonnaga koostööd tegema.

Seda enam on «vabade» ümber tekkinud kära raske mõista. Eesti demokraatia seisukohalt ei tekita muret mitte sõltumatute olemasolu, vaid ühe suure erakonna katse segada välishuve kohalikku poliitikasse ja ka tuimus, millega suur osa rahvast sellele reageerib. Muret teeb seegi, kui kergesti võib avalikkus tühisestki provokatsioonist innustuda tõsimeeli arutama seni hästi toiminud demokraatlike institutsioonide lammutamise üle.

See tähendab, et valimistest ei tule mitte ainult võistlus paremate loosungite või paremate argumentide vahel (kes mida rohkem vaatab), vaid ka ­«eetikareferendum» üpris laias mõttes: argisemate murede kõrval jääb oluliseks ka küsimus, millist riiki tahame, ja kas ikka kindlasti tahame –  sõltumata üksikute kandidaatide erakondlikust kuuluvusest.