Juhtkiri: kannatuste rekordid lähevad üha hirmsamaks

Fallujah põgenikud Eufrati jõel ja kallastel Foto: SCANPIX

Arvud ja inimlikud kannatused nende taga on üha hirmsamad – nii võib üldistavalt kokku võtta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) pagulasameti (UNHCR) raporti, mis avaldatakse täna, ÜRO pagulaste päeval.

Need arvud ja kannatused on heiastus viimastel aastatel puhkenud ja ka vinduvate relvakonfliktide rohkusest maailmas. Seejuures on kodust pagema sunnitud inimestele lahenduse leidmise – koju naasmine või organiseeritud ümberasustamine – tõenäosus üha väiksem.

Maailmas elab rohkem kui 7,3 miljardit inimest. 2015. aasta lõpuks oli 65,3 miljonit inimest olnud sunnitud oma kodust lahkuma, kõigest 12 kuud varem oli see arv olnud 59,5 miljonit. See on ajaloos esimene kord, kui 60 miljoni piir on ületatud. Ka suhtarv on rekordiline – üks inimene igast 113st maailmas on pagulane. Kolmandik pagulastest ootab otsust varjupaigataotlusele, kaks kolmandikku on küll kodust pagenud, ent jäänud siiski oma koduriigi piiridesse. Kusjuures enam kui pooled pagulastest on lapsed. Rekordiline on ka nende paguluses viibivate laste arv, kes on oma perest eraldatud või pagevad lausa ühegi saatjata.

Meie uudistest näeme kõige sagedamini Süüria kodusõja kajastusi, Süüria ongi praegu paik, kus oma kodust pageb kõige rohkem inimesi. Nii Somaalias kui ka Afganistanis on tsiviilelanikke pagulusse ajav vägivald kestnud juba pikki aastakümneid. Lisaks viimase viie aasta jooksul alanud või taas ägenenud sõjad Lõuna-Sudaanis, Jeemenis, Burundis, Ukrainas, Kesk-Aafrika Vabariigis ja veel paljudes teistes riikides. Oma kodust oli eelmisel aastal sõja ja/või terroriorganisatsioonide vägivalla tõttu sunnitud lahkuma neli-viis korda rohkem inimesi kui veel kümme aastat tagasi.

Euroopa Liidule, nagu me kõik teame, oli eelmine aasta erakordselt ehmatav, ent ikka veel ei saa me öelda, et EL oleks leidnud pagulaskriisiga hakkama saamiseks toimivad lahendused. Tänase lehe arvamusküljel kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Urmas Paet (Reformierakond) nii sellest, mida tema arvates oleks tarvis teha, kui ka sellest, kui üle kivide ja kändude lähevad isegi kõige praktilisemad asjad. Ometi sõltub ühiste lahenduste leidmisest, tegelikust arukast koostööst liikmesriikide vahel Euroopa stabiilsuse jaoks äärmiselt palju.

Arvamuskülgedelt leiate ka tasakaaluka ülevaate sellest, kuidas vähesed Eestisse jõudnud pagulased siin kohanenud on. Vaatamata Eesti ühiskonda seoses pagulaskriisiga vallanud erutusele on Eesti oma reaalse panuse andmisega siiani hakkama saanud.

Oma ja Euroopa ehmatuste kõrval tuleb mõista globaalse probleemi ulatust ning olla valmis panustama nii tarkusega kui ka materiaalselt, et esiteks parandada pagulaste olukorda nende kodumaadele lähimates riikides ja teiseks ühes ELi riikide ja rahvusvahelise kogukonnaga leida lahendusi praegustele sõdadele ning hoida ära uusi konflikte.