Mart Niineste: klähvib, ei pure – Puhka rahus, Rock Café

Hollywood Undead Rock Cafe's Foto: Tanel Tero

Tegelikult oli mul juba kolm aastat tagasi, kui klubi tollastest majandusraskustest (ja rokiklubi majandamisest meil üldse) loo kirjutasin, keelel küsimus, et millal siis pauk ära tuleb, kirjutab Mart Niineste Sirbis.

Omandisuhete ahel ning käive ja kulud ei lasknud seda ettevõtmist kuidagi tasuvaks muuta. Ehkki, oh pardoksi, seda mõõtu ja tüüpi kontserdiklubi järele on siiski vajadus olemas, kuigi peale ärihuvi ei suuda miski vajadust rahuldada. Kaua nad seal EMTAs oma saale ootasidki? Nüüd peaks selle aja iseendaga seitse korda läbi korrutama. Ei jaksa oodata nii kaua.

Igatahes. Sadakonna pressib Rock­starsi, paar-kolmsada inimest mahutavaid klubisid-saale meil jagub, nagu leidub ka väiksemaid lavanurgaga rokipubisid. Kui publikut on oodata neli-viissada inimest, läheb loosi Tapper, kuid sealt edasi jääb enne Nordeat ja Suurhalli nüüd auk või ajutised lahendused, aga igal subkultuuril peab siiski oma tempel olema, kus ebajumalaid kummardada. Seega – on vaja säärast kohta. Mis siis, et selle jooksva majandamisega on tagatud küll hall pea, kuid tõenäoliselt mitte auväärsus.

Mina käisin Rock Gafés esimest korda kontserdil novembris 2002, kui Velikije Luki sai kakskümmend. Jõime vanalinnas lumesajus marjaveini ja pärast mängisime Vabaduse väljakul lumesõda. Punkromantika. Lava oli tookord põiki ning koht ise suur ja pime, kutsuti veel Tselluloosi keskuseks.

Rock Café enda avapaugust aastal 2004 mäletan juttu kõige-kõigemast helivõimendusest. Tõsi küll, sellega käis komplektis kehv kvaliteet, sest asi ise jäi kuuldavasti häälestamata, nagu ka saali akustika parandamata. Praegune lagi tuli järgmisel hooajal. Ka on meeles punastes pluusides turvamehed, kes pahatihti püüdsid kaasa elavat publikut korrale kutsuda. Üldiselt pidi Rock Café olema niisugune koht, kuhu esinema pääsemine on kõva sõna. Noorte ja vihaste keeles: peerud isatsevad.

Aga juba järgmise aasta lõpus leidsin end sealt meie tollase garaažipungibändi Les Diamantsi albumit esitlemas. Ning muidugi ei pidanud närv laval kaasaelajaid korrale kutsuvaid turvamehi nähes vastu, mistõttu sai loo ajal mikrofoni teatatud, et nii need asjad ei käi. Pärast kontserti olid kaks punapluusi tagaruumis ja teatasid, et kui nad pluusid ära võtavad, pole nad enam tööl. Ütlesin, et mul on saalis tuttav Õhtulehe ajakirjanik. Me mõistsime üksteist. Hiljem on Rock Café tagaruum kuidagi väga koduseks saanud, oh neid punkbändide suuri juubeleid! Ja enda esinemisi ka, kokku üheksa.

Eks norimise kohti leiab klubi tosina eluaasta peale veel, kuid mis sest enam. Või siiski – klubi maine ei parane sellest, kui võlad esinejatele õhku jätta, sest need on eelmise sisutootja mure. Kae kauboisid, marss tagasi üheksakümnendatesse!

Kurjajuur raha, eriti kui kõik vajalik maksab ning kõik asjaosalised soovivad seejuures teenida, teebki sellise koha pidamise keeruliseks. Rokipublik on ennekõike nišipublik, teatud hulk teatud maksujõuga inimesi, kes jaguneb veel põlvkondade ja alamstiilide vahel. Ning katsu siis veelgi piiratuma hulga kodumaiste bändidega kava jooksmas hoida, et teinekord võõrustada mõnd maja tuubil täis toovat välis-, harvemini laineharjal kodumaist artisti. Vanal ja olulisel Eesti rokkansamblil võib publiku hulk rea- ja juubelikontserdil samas kohas nii umbes kolm korda erineda. Ei me ette tea, nagu laulab Heli Lääts.

Ma ei usu, et keegi samas kohas ning sama nime all veel kord üritama hakkab. Selleks on koha ja kaubamärgi maine lootusetult maas ja eelmiste hooaegade näitajad ei anna just palju lootust, et paremini läheks. Ja siis tuli optimistlikult meelestatud Mart Luik. Tuli teisest valdkonnast, muidu kõliseks nüüd nii nukker lontis kukkur tal tänaseni rõõmsalt vööl. Aga ju oli siil põõsa alt valvest suitsupausile läinud … Et kusagil on mingi eelarverida või fond – ma parem ei hakka seda nalja siin küll tegema. Pigem pööran pilgu Telliskivi kasutamata ressursside peale. Alustuseks ehk mingisugune pop-up versioon enam-vähem regulaarse kavaga, eks hiljem näis. Seal just avati üks ligikaudu samasugune koht, Punane Maja, saali mahub seitsesada. Paraku jääb pigem väike lava täismaja puhul halva nurga alla, kuid paremat ruumilahendust ka ei paista. Paar korda olen külastanud ja ütleks, et selline mõnusa õhkkonnaga koht, kus panustatud kontsertidele ja DJ-pidudele, et end käimas hoida. Muidugi võib ka Kultuurikatel haaret laiendada, aga see pole minu arvates siiski päris see koht. Näiteks Rock Café autahvel vajaks täiendust, aga see eeldab juba skeenespetsiifilisemat kohta.

Igatahes oleks kuidagi kena ja loogiline, kui uus 500 kuni 1000 inimest mahutav rokiklubi tehtaks pigem nooremate rokiaktivistide ühisalgatusena kui kellegi äriprojektina. Ehk ongi säärase suure monodistsipliini-klubi aeg ümber? Postmodernism on oma töö teinud. Eks näis.