Marti Aavik: sõjahüsteeria? Kus, Mailis Reps?

Marti Aavik Foto: Tairo Lutter / Postimees

Mailis Reps on pärast Keskerakonna presidendikandidaadiks kinnitamist jutlustanud usinalt sõjahüsteeriast. Kahjuks ei selgita ta piisavalt, kus see hüsteeria on ning milles väljendub. Kas Eestis? Kui jah, siis kes või mis seda õhutab?

Kas etteheide sõjahüsteeria kohta on me riigisiseses riigikaitsedebatis kohane, aitab sellele kuidagi kaasa? Mina arvan, et segase sisuga sõna letti viskamine ilma täpsustusteta ei ole mingi debatis osalemine, vaid lihtsalt uduajamine, mis ise suurendab ebakindlust ja halvustab riigikaitse heaks tehtavat tööd. Sõna «hüsteeria» ei iseloomusta ka kuidagi adekvaatselt olukorda ei Eesti poliitikas, meedias ega laiemalt avalikus arvamuses.

Kust see jutt siis tuleb? Pakun kolm seletust, millest kaks viimast on natuke leebemad. Esimene on Kremli kontrollitava meedia retoorika ülevõtmine ja võimendamine Eestis. Kui otsida netist eri keeltes «sõjahüsteeriat», hüppavad esimesena ette militaarpsühhiaatria sõnaseletused ja seejärel Kremli meeste tsitaadid. Eriti intensiivseks on jutud sõjahüsteeriast ja militariseerimisest Balti riikides läinud Venemaa meedias viimase mõne kuu jooksul. Miskipärast samal ajal uudistega uute liitlasvägede saabumisest Balti riikidesse ja Poolasse – st enne NATO Varssavi tippkohtumist. Võib arvata, et tugev propagandasurve kestab vähemalt seni, kui üksused on reaalselt kohal. Venemaale ajalooliselt nii omane sõnum oma rahvale – «meie ümber on vaenlased» – ei kao aga nähtavas tulevikus kusagile.

Kas on nii, et kuna meiegi venekeelsetele räägitakse TVst sõjahüsteeriast Balti riikides, siis on keskerakondlastel kasulik seda jäljendada? See oleks juba iseenesest inetu oportunism. Veel halvem, kui presidendikandidaat jagaks arvamust, et on parem, kui me riigikaitset ei arendataks ja liitlastega suhteid ei edendataks. Igal juhul tekitab see küsimuse, mis oleks «postsavisaarlikus» Keskerakonnas õigupoolest teisiti kui seni. Põhiseaduse paragrahv 78 järgi on vabariigi president riigikaitse kõrgeim juht. Kas Eesti presidendiks sobib inimene, kes tegeleb infosõja tingimustes Kremli propaganda transleerimisega?

Esimene seletus on Kremli kontrollitava meedia retoorika ülevõtmine ja võimendamine Eestis. Leebem seletus on ebaadekvaatne pilt Eesti avalikust arvamusest.

Teine, heatahtlikum seletus on ühe osa Eesti riigiametnike tunne, et võib-olla on militaarteemasid (praegu paratamatult) avalikkusele nõks palju serveeritud ja pärast Varssavi tippkohtumist võiks rääkida rohkem muudel teemadel. Reps ise ütles Postimehele: «Kolmandaks võin selgelt öelda – sõjahüsteeria. Hirm kohe-kohe algava sõja ees on tuntav.» (PM 10.06)

Sõltub kindlasti, kellega rääkida, aga suures plaanis ei saa sellega nõustuda ja hinnang «hüsteeria» on päris kohatu. Eesti ajakirjanduse poolt vaadates ei saa kohe kindlasti rääkida mingist eriti eksalteeritud ja ebakohasest üldpildist. Pigem isegi vastupidi. Ei hakka teid siinkohal koormama meediaanalüüsi arvudega, ent kõnekas peaks olema, et hulka toimuvaid õppusi, nii NATO kui Venemaa omi, on kajastatud ikka minimaalselt. Uudsus on kadunud, huvi pole? Ausalt öeldes saaksin paremini aru, kui heidetaks ette nõrka kajastust.

Aga inimeste tunded, arvamused? Turu-uuringute AS on pikki aastaid teinud kaitseministeeriumi tellimusel avaliku arvamuse uuringuid. Küsimusele, kas eeloleval aastakümnel muutub maailm (!) turvalisemaks või suureneb sõjaliste konfliktide oht, vastab viimasel kahel aastal 62–72 protsenti küsitlusetutest, et konfliktioht kasvab. See on aga sisuliselt adekvaatne hinnang olukorrale maailmas. Kui aga küsimused peenemaks tehakse, siis tuleb välja, et Eestis peavad inimesed maailmale suurimateks ohtudeks ISISt, rännet ja terrorismi ning Venemaa tegevus on alles neljandal kohal. Pigem võiks sellise järjestuse üle imestada.

Ohuliigiti peetakse kõige tõenäolisemaks Eesti-vastaseks tegevuseks küberrünnakut ning teiseks välisriigi katset mõjutada oma huvides Eesti poliitikat või majandust. Ulatuslik või piiratud sõjaline rünnak on aga lausa ohtude loetelu lõpus. Kui Keskerakonnal ja Mailis Repsil on käepärast teistsugused andmed, siis oleks kohane neid nüüd avalikkusega jagada.

Jah, muidugi võiks president anda inimestele stabiilsustunde (olles samas aus), aga esitada seda (vihjamisi) võtmes, justkui oleks see midagi presidendiametis uuenduslikku, justkui oleks president Ilves olnud sõjahüsteeria õhutaja, on esiteks ebaõiglane. Teiseks ongi julgeolekuolukord selgelt muutunud ning loomulikult tuleb sellele vastavalt tegutseda ja ka rääkida. Nii presidendil, kaitseväe juhatajal kui ka teistel Eesti riigi esindajatel.

Meediamonitooring näitab, et Eestis on «sõjahüsteeriast» rääkinud viimase paari aasta jooksul eelkõige Keskerakonna enda väljaanded ja eriti kõnekalt juba 2014. aasta kevadel ettevõtja Tiit Vähi. Vähi ennustuses oli arusaadav loogika: kui rääkida ohud suuremaks, hakkavad inimesed hirmutunde ajel ära minema ja Eestisse ei tehta uusi investeeringuid. Rände asjus pole ta ennustus õnneks teoks saanud, vaid eelmine aasta oli hoopis murranguline – esimest korda üle pika aja kolis Eestisse rohkem inimesi, kui siit ära läks. Ka investeeringutest rääkides on raske kujutleda, et praegu mängiks suures plaanis rolli mingi «hüsteeria». Kõikumised tabelites jätaksin siinkohal pigem majandusteadlaste selgitada.

Oleks vale jätta mainimata kõik koledad stsenaariumid alates tuumasõjast kuni roheliste mehikesteni, mida on aastate vältel arutatud ja osalt kõlavate meediaprojektidena imporditud. Andmeid vaadates paistab, et needki pole suutnud «hüsteeriat» tekitada. Pigem on ikkagi reaalne, usutava heidutuse tugevdamine pingeid ja hirme vähendanud ning sellega tuleb ka jätkata nii oma maksumaksja ja kaitsetahteliste kodanike panuse kui ka liitlaste abiga.