Ants Laaneots: meie kaitse tugevdamiseks on vaja Soome ja Rootsi NATOsse saada

Ants Laaneots Foto: Kristjan Teedema

Soome ja Rootsi ühinemisel NATOga pole strateegiline tähtsus mitte ainult neile endile ja teistele Balti riikidele, vaid kogu Skandinaaviale, kirjutab riigikogu liige Ants Laaneots (Reformierakond).

Erinevused sõjaliste ohtude hindamisel 2000. aastate alguses viisid Soomes ja Rootsis riigikaitse arengu diametraalselt eri suundadesse. Rootsi loobus territoriaalsest kaitsest ja peatas 2009. aastal ajateenistuse, minnes üle väikesele kutselisele armeele ja taandades selle praktiliselt ühe diviisini, mida kriisi olukorras pidi toetama Rootsi Kodukaitse.

Soome aga ei loobunud territoriaalsest kaitsest, üldisest ajateenistusest ja suurearvulistest sõjaaja kaitsejõududest, mille koosseisus oli 2014. aastal 350 000 meest, ega ka sõjaväestatud piirivalvest. Partnerlus NATOga on üks osa Soome ja Rootsi julgeolekupoliitikast ning sellel on selge poliitiline ja sõjaline funktsioon. Mõlemad riigid täitsid suurema kärata kõik nõuded, mis on vajalikud liitumiseks NATOga, saavutades selleks täieliku valmisoleku. Lahendamist nõuab vaid vastav poliitiline otsus.

Soome ja Rootsi julgeolekut on viimastel aastatel oluliselt mõjutanud Venemaa kallaletungid oma liitlastele Gruusiale ja Ukrainale Sõltumatute Riikide Ühenduses ning Venemaa ainuvalitseja Vladimir Putini käitumise ettearvamatus. 1975. aasta Helsingi lõppakti rikkumine, mille aluspõhimõte oli, et riikide piire saab muuta ainult läbirääkimiste teel, oli häiresignaal Euroopa Liidule ja NATO-le, andes märku julgeolekuolukorra järsust halvenemisest kontinendil. Ka Soome ja Rootsi tunnevad end võimsast naabrist ohustatuna.

Kui Rootsi on sunnitud nüüd oma kaitsevõimet taastama, siis Soome kaitsevõime on kõrgel tasemel. Tema kaitsejõudude head organiseeritust, väljaõpet ja relvastust, valmisolekut ning võitlusvõimet on tunnustanud ka venelased. Soomlaste kaitsetahe tugineb ajaloolise võitluse kogemusele stalinliku NSV Liiduga, milles ta tänu rahva ennastsalgavusele säilitas ainsa riigina iseseisvuse Teise maailmasõja kaotajate poolel. Relv käes, on ka nüüd kodumaa kaitseks valmis välja astuma 80 protsenti Soome elanikkonnast. Samal tasemel on ka ajateenijate arv iga-aastasest kutsekontingendist. Sügav ebakindlustunne julgeolekuvaldkonnas on tekitanud NATOga ühinemise arutelu ka Soomes ja Rootsis. Sellise tõsidusega pole seda tehtud kunagi varem.

Naabrite seisukoht on, et nad peaksid seda tegema üheaegselt, milles aga on raske kokku leppida. Kui Soome ühineb NATOga üksinda, oleks tema julgeoleku tagamine ja riigi kaitse oluliselt nõrgestatud NATO abivägede kiire saabumise keerulisuse tõttu. Sama juhtuks ka juhul, kui Rootsi saaks NATO liikmeks ja Soome jääks alliansist välja. Selline olukord oli Soomel Talvesõja ajal, kui ta oli sunnitud Punaarmeele üksi vastu astuma.

Soome ja Rootsi liikmesus alliansis on Balti riikidele ülimalt tähtis. Strateegiliseks väljakutseks NATO-le jääb tema kiire juurdepääs Baltimaadele nende kaitse tugevdamiseks kriisiolukorras. See on sõja korral ülimalt keeruline. Eesti, Läti ja Leedu on Põhja- ja Lääne-Euroopast eraldatud Läänemerega. Nende maismaaühendus NATO ja Euroopa Liiduga on võimalik ainult Poola ja Leedu vahelise 112 km laiuse nn Suwalki koridori kaudu. Selle sulgemist on Vene relvajõud harjutanud õppustel Zapad-2009 ja Zapad-2013. Seega saaks reaalne NATO vägede kiire juurdevool Balti riikidesse toimuda peamiselt meritsi või õhu kaudu, mille tagamisel Rootsi ja Soome mängivad võtmerolli.

Põhjanaabrite ühinemisel NATOga pole strateegiline tähtsus mitte ainult neile endile ja teistele Balti riikidele, vaid kogu Skandinaaviale. See võimaldaks tekitada Skandinaavia ja Balti regiooni ühise, NATO kaitstava julgeolekuruumi ja hõlbustaks oluliselt NATO vägede kiiret juurdevoolu ning manööverdamist kogu territooriumil sõjalise konflikti puhul. Seda isegi siis, kui Vene vägedel õnnestuks sulgeda nn Suwalki koridor.

Ühine NATO ruum võimaldaks julgeoleku aspektist lähtudes säilitada kontrolli Läänemere üle ja tagada tema vaba kasutamine. Kahe riigi pikaajalised kõhklused alliansiga ühinemise asjus on aga ilmselt seotud asjaoluga, et väikesed rahvad püüavad hoiduda oma julgeoleku ja välispoliitika aluste sagedatest muutmistest, kuna peavad tähtsaks stabiilsust ja sõltuvad rohkem poliitika järjepidevusest kui suurriigid. Seepärast vajab iga selline suur muudatus nii Soomes kui ka Rootsis kodumaist konsensust, et saada otsuse langetamisel legitiimsust nii oma riigis kui ka välismaal. Loodame, et vastavate otsusteni jõutakse õige pea.