Peaminister Andrus Ansip Viktor Kortšnoiga 2006. aastal. Tagaplaanil Petra Leeverik ja Iivo Nei.

FOTO: Ülo Tuulik

Teisipäeval, 14. juunil öeldi Šveitsis, Zürichi külje alla jääval vaikse väikelinna Wohleni kalmistul viimased lahkumissõnad suurele maletajale Viktor Kortšnoile, kirjutab kirjanikust malesõber Ülo Tuulik.

Tellijale

Kui juunis 1975 suri Helsingis tagasiteel Kanadast Paul Keres, kirjutas sõjajärgsete aastate pikaaegne maailmameister Mihhail Botvinnik, et pärast Aleksander Aljohhini surma Portugalis 1946 on Paul Kerese lahkumine kõige raskem löök kogu maleilmale.

Sedapuhku ja täna pole vähimatki kartust eksida, kui tõdeme: Kerese lahkumise järel on Viktor Kortšnoi äraminek malemaailmale suurim kaotus.

Olen kord pärimisele, milliste kirjanduses tegutsenud isiksuste elulugude alusel võiksime saada adekvaatse ettekujutuse 20. sajandi kõige olulisematest saatustähenduslikest poliitilistest kollisioonidest ja valikutest, vastanud: võetagu kuus isiksust sünniaastaga 1899 – eestlastest Juhan Sütiste, Nigol Andresen ja Valmar Adams, mujalt Vladimir Nabokov, Leonid Leonov ja Ernest Hemingway –, sätitagu nende selja taha märkamatult kohale hiilinud, samuti 1899 sündinud Lavrenti Beria, ning saategi panoraamse dokumentaalse vastuse oma küsimusele.

20. sajandi maleajalugu ei kirjutata ilma Paul Kerese ja Viktor Kortšnoita. Mõlemad mehed on seejuures selgelt maleülesed – nende kahe mehe hinges ja saatuses murdusid, tegid valu ja haavasid kõik need piigid, mille abil Hitleri natsionaalsotsialism ja Stalini bolševism end üksikisiku kohustusliku alandamisega teostasid.

Paul Keres ja Viktor Kortšnoi elasid oma elu sedavõrd tulemuslikult-tähenduslikult, sedavõrd ülalpool n-ö tavanivood, et nende modus vivendi oli nähtav kõigi silmadele.

Tänu Valter Heueri ja Paavo Kivise kõige põhjalikumale ja tõsisemale pühendumisele on eestlastel olemas Paul Kerese usaldatav ja faktitõene elu- ja loomingulugu.

Viktor Kortšnoist on jäänud tema valitud partiide süvaanalüütilised kogumikud kõigis maailma  suurtes keeltes ning mitugi tema enda kirjutatud-dikteeritud autobiograafilist, kuid siiski veel hetkeemotsioonide tulisusest puudutatud pihtimust, n-ö arvete klaarimist nii nõukogude süsteemi kui ka konkreetsete konkurentidega, lisaks Garri Kasparovi autoriteetne ülevaade Kortšnoi pikast malekarjäärist, ent seejuures ometigi oleme veel praegu ilma kogu ühiskondlik-poliitilist ja malelist lahinguvälja üheaegselt puudutavast panoraamsest jutustamisest kartmatust sõdurist, kes oli sunnitud ja suutiski olla üksi ja ainumasti röögatu riikliku vägivalla ees ja vastu.

Arvan, et selline uurimuslik-loominguline suurtöö on jõukohane ennekõike suurmeister Genna Sosonkole, Kortšnoi kunagisele treenerile, praegu Amsterdamis elavale maailma tunnustatuimale malekirjanikule, Eesti pikaaegsele sõbrale.