/nginx/o/2011/07/04/654872t1he1a5.jpg)
Kui 90 aastat tagasi, 1926. a asutati Eestis esimene päris oma vabamüürlaste loož, pandi talle nimeks Kalevipoeg. Vaevalt oleks võidud siis paremat nime välja mõelda, sest Kalevipoeg on lesknaise poeg samuti kui vabamüürlikule traditsioonile alusepanija poolmüütiline meister Hiram, kirjutab Karl Kello Õpetajate Lehes.
Üsna kindlasti ei langenud valik Kalevipoja kasuks juhuslikult, küllap oli seal taga muidki kaalutlusi. Eesti Kalevipoja loož kuulus/kuulub rahvusvahelisse ühisvabamüürluse organisatsiooni Le Droit Humain, kus on tagatud meeste ja naiste võrdväärsus. Looži tegevus katkes aastal 1940 ja taastati 1990. aastate keskpaiku. Järjepidevuse kandjaks sai Gunnar Aarma, kelle vanemad koos Mait Metsanurga jt rajasid looži ja kelle vanematekodus pööningul olid sisse seatud selleks ruumid (vt Ingvar Luhaäär. Kuldne kroon Eesti lipul, 1992). Metsanurgal (õieti Eduard Hubelil) oli parasjagu käes loominguline kõrgaeg.
Lesknaise poegadest on piiblis juttu ka lisaks kuulsale vaskmeistrile Hiramile. Vanas testamendis äratab lesknaise poja surnust ellu prohvet Eelija, uues testamendis teeb seda Jeesus (1Kn 17; Lk 7). Surnust elluäratamises on põhjust näha pühendamisrituaali, mis meenutab vabamüürlikku müsteeriumi: surmavalla läbinu ärkab uuele elule. Lesknaise poeg oli samuti Graali otsija Parzival. Muide, püha Graali kannul käijad sattusid samasesse paika kui Kalevipoegki oma kuulsal põrguskäigul. Lesknaise poeg on järjepidevuse kandja kadunud ja taastärkavate tsivilisatsioonide vahel. Lesknaise poja pühendatus viitab jumaliku teadmuse allikale (vrd vana Kalevi tarkuseraamat, miks mitte ka Saalomoni ja Siiraki tarkuseraamatud).
Siinkirjutajale oleks justkui kuskilt silma hakanud, et ka Kreutzwald oli vabamüürlane nagu paljudel tollastel intellektuaalidel kombeks, kuigi võin eksida. Kreutzwald ütleb Kalevipoja kohta, et ta «kui kallim pesamuna, / Abielu äbarikku, / Hilja pärast isa surma / Veeres päevavalguselle» (Kalevipoeg, 2. lugu). Kontekstiliselt aga samastub Kalevipoeg taevaneitsi pojaga, kes sünnib siis, kui tema maine kaaslane magab talvist surmaund. Lesknaise pojad peaksid seega müütilises taustas olema kõik need hulgalised neitsiliku taevajumalanna päikselised pojad, kelle isa veedab jumaliku järeltulija sünniaega surmavallas. Tuntumaid lesknaise poegi on Egiptuse taeva- ja päikesejumal Horos, kelle vanemateks õde-venda Isis ja Osiris.
Ühel Eesti õllekannu ainulaadsel küljekaunistusel on kujutamist leidnud kaks puud. Kuusk on selgesti äratuntav, teine puu, millel päikesekukk otsas, võib olla mis tahes lehtpuu, tõenäoliselt on see siiski kask. Muinaspõhja Edda-laulude järgi kükitab päikesekukk kõrge saare ladvas ja üleni kullaselt õhetab (suur saarepuu kasvab Skandinaaviast ida pool mere taga tulehiidude tõotatud maal). Kask ja kuusk sümboliseerivad naiselikku-mehelikku alget, kahe peale kokku naiselikkuse ja mehelikkuse võrdväärsust. Hõbedane kaseke on meie vanades rahvalauludes naise, kuldne kuusk mehe võrdkuju (kuld iseloomustab päikest, hõbe kajastab kuud). Kask ja kuusk on eestlase maailmapuud. Maailmapuu kasvab maailma keskpunktis, päike ladvas, tema tüvi on taeva tugisammas ja oksastik kujutab endast tähist taevalaotust. Maailmapuu on ilmasammas, maailmatugi. Kujutelm kahest maailmapuust juurdub kaugetesse müütilistesse aegadesse.
Eestlase maailmapilt tugineb seega kahele sambale – nagu ka templirüütellik vs.vabamüürlik vaimuilm, kelle ideoloogia toetub suuresti Jaakini- ja Boase-nimelistele sammastele, millest ka piiblis juttu. Ka need piibellikud sambad sümboliseerivad naiselikku ja mehelikku alget, ühe otsas kujutati päikest, teisel kuud. Meister Hiram, lesknaise poeg, valas Saalomoni templi jaoks kaks vasksammast, ühe nimetas ta Jaakiniks ja teise Boaseks ning püstitas need pealöövi eeskoja ette (vt 1Kn 7). Sammaste otsad tehti õiekujuliselt, s.o sambad olid otsekui õitsele löönud. Mis muud kui taevast toetava maailmapuu võrdkujud. Nende sammastega seostub üks vabade müüriehitajate ja ühtlasi templirüütlite põhilisi legende, mis pajatab kadedast meistrist.
Eesti õllekannukaunistus kajastab kõige algsemaid-ürgsemaid kujutelmi. Kaks sammast, kaks maailmapuud tähendab, et selles maailmas oli kumbki poolus, naiselikkus/mehelikkus võrdväärselt esindatud. Naiseliku energia sammas, meheliku energia sammas, n-ö kaks ühes. Vasksambad ja kivisambad on aktuaalsed kõrbekultuuriareaalis, metsakultuuripärase laetu pühapaiga kontekstis pole neil suurt tähendust. Looduslikus pühamus on loomulik näha sammaste asemel suuri puid, müsteeriumi saladuslik sisu sellest ei muutu.
Kask on Suure Ema, kiviaegse armuliku taevajumalanna kehastus. Need kujutelmad, et maajumalat austati kivina, taevajumalannat suure lehtpuuna, on meil tugevalt säilinud tänase päevani. Taevaneitsit kujutati ette ilmapuuna, kelle peaks on taevas. Suure puu all seistes võib seda praegugi kergesti ette kujutada, eriti tähises augustiöös. Põhimõtteliselt sobib maailmapuuks iga suurem puu, kask on vahest väljapaistvamal kohal – tänu sellele, et valge tüvi seostub Suure Emaga, kes aitab üleilmsete kujutelmade kohaselt mehele saada ja toob lapsed. Kasega seostuvad mitmed viljakusmaagilised kujutelmad. Viljakus on taevajumalanna valduses. Kui noormees viib armukase salaja oma väljavalitu akna alla, annab ta märku kosjaplaanidest. Tarib neiu puu tuppa, näitab ta sellega oma soodsat suhtumist.
«Meiusi tuodi juanilaupa. Vanad eided tõid vana kundsiga. Juaniba piab ää meiutama» (Muhu). Meiud on noored lõhnavate lehtedega kased. Juba kõige vanematest eesti müütiliste rahvalaulude üleskirjutustest (A. F. J. Knüpffer; F. R. Kreutzwald) saab teada, et kased toodi koju jaanipäevaks, kuused vastavalt jõuludeks. Kui kuulukse pühad tulema, jaanipääv jalul olema, tuuakse kased valged kambri ette, kambri lävele või kambrisse. Maja ehtimiseks kasutati noori kaski nii palju, kui majas elanikke, mis tähendab, et kask on hingepuu. Hingepuuna esineb ka jõulukuusk, kui tal on eluküünlad küljes.
Õllekannud leidsid nii jaani- kui ka jõuluõhtul kõvasti kasutust. Õlu on muistne ohvrijook, ohvrikahi. Õlut ohverdati tulle, vette, maale, piksele, päikesele. Jaani- ja jõuluõhtul joodi rituaalset õlut. Jaanituleäärne õllejoomine polnud omal ajal mingi labane joomapidu, vaid püha rituaal, mis aitas säilitada päikese elujõudu. Ohvriõllega (võimalik, et tõsisematel juhtumistel ka inimverega) jootsid päikest juba vanad egiptlased.
Kaseurvad lähevad armumaagias hästi peale. Noorte kaskedega ehiti pulmatuba ja kaskedest tehti auväravaid. Kask pakub kosutust nii hingele kui ka ihule, kuivatatud kasepungad leiavad kasutust rahvameditsiinis, aga samuti tõhusa armumaagilise vahendina. Varakevadine kasemahl on esimesi looduslikke vitamiiniallikaid. Kui lätlastel mõjub näiteks hästi kaseleht saunaviha küljest, mis tütarlapse ihu külge jäänud (ära kuivatada ja noorele mehele sisse joota/sööta – siis liibub poiss kui kaseleht neiu külge, hakates tihkelt järel käima), eesti neiu aga võtku jüripäeva öösel enne koitu üheksa kaseurba, kandku neid pahema käe kaenla all üheksa päeva ning hõõrugu siis tuhaks – selle tuhaga saab «teist inimest oma järge panna käima» (Jämaja). Kui naine paari seotud kasevihtadega sauna läheb, on tal kaksikuid oodata.
/nginx/o/2015/09/11/4475777t1h9f02.jpg)