Aarne Mäe: Islandi jalgpalliime – kõik on võimalik

Aarne Mäe Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Seisin minuteid Keflaviki lennujaamas, kõheldes ja Islandi rahvuskoondise sinist särki näpu vahel kortsutades, kui juba hüütigi lennukile. Jalgpalli Euroopa meistrivõistlusteni oli jäänud viis päeva ning viigipunktini Portugaliga mõni päev rohkem.

«Islandi ime», nagu me, pisut suurema väikeriigi jalgpallisõbrad, seda nimetame, oli aga juba sündinud, sest sellest põhjamaisest saareriigist sai kõigi aegade väikseim riik, kes jalgpalli finaalturniirile jõudnud.

Jah, 330 000 elanikuga Islandi jalgpallimeeskond tegi valikturniiril midagi, mida meie saame ainult käegakatsutavaks eeskujuks võtta. Me oleme selle pärast pisut kadedad, aga ka rõõmsad, nagu olid nemad rõõmsad meie üle veerandsada aastat tagasi, kui Island esimesena Eesti iseseisvust tunnistas.

Mina küll ei käinud Islandil uurimas sealse jalgpalli kõrge taseme tagamaid, kuid kuulsin külaskäigul Ísafjörðuris juba aastaid muusikaõpetaja ametit pidava Madis Mäekalle ja tema kaasa käest mõndagi, mis seda imet tabada aitavad.

Olgu taustaks märgitud, et Ísafjörður on alla 3000 elanikuga linn saareriigi lääneosas fjordide ääres, Islandi pealinnast pea poole tuhande kilomeetri kaugusel. Ja see tee tuleb läbida üle mägede ja mööda skääre liikudes, kohtamata tundide kaupa ühtegi autot, rääkimata inimestest. Ainsad vastutulevad elusolendid on lambad ning ainus hääl, mida autost väljudes kuuled, on kaugusest kostev Atlandi ookeani kohin.

Kuigi linnakeses on ka maailma kõige keerulisema maandumisrajaga lennuväli ja autotee võib talviti lihtsalt kinni olla, tuleb ka sealt geeniusi mitte ainult jalgpalli vallas. Näiteks sealtsamast lähedalt, piltlikult öeldes järgmise kaljunuki tagant, sirgus kolm poissi, kes tegid ansambli ja tulid sellega hiljuti Islandi noorte bändide konkursil võitjaks. Ja see on maa, mis on sünnitanud Björki.

Islandil tegeleb enamik noori maast madalast korraga mitme huvialaga, olgu pallimängu, pillipuhumine või balletitantsuga. Mida väiksem koht, seda rohkem huvialasid. Ja mis peamine – absoluutselt kõik on teretulnud! Ei mingid selekteerimist kehaliste ega muude võimete järgi. Lisaks on sel jää ja tule maal loodud tohutult treenimisvõimalusi, sealhulgas sisehalle, kus pidevalt korraldatakse laagreid professionaalsete juhendajate käe all.

Mis veel Madisesse puutub, siis tema õpetab sealses muusikakoolis puhkpille ja õpilased on temasse sedavõrd kiindunud, et kui ühe saksofoniõpilase vanemad otsustasid sellest linnakesest ära kolida, ei tahtnud poiss sellest kuuldagi ning pere kolimisplaan jäi pooleli.

Ühesõnaga, saadan kohe Madisele kirja, et kui ta Eestisse tuleb, siis ta ikkagi ostaks mulle selle sinise särgi sealt lennujaamast kindlasti ära.