Marleen Pedjasaar

FOTO: Erakogu

Tiit Ojasoo tagasiastumine teatri NO99 juhi kohalt tundub praegu elementaarse vastutuse võtmisena ega pea sealjuures tähendama tema lavastajakarjääri lõppu, kirjutab Marleen Pedjasaar. 

Mõtlesin eile õhtul Ojasoo juhtumile ja püüdsin aru saada, mida minu moraalne kompass ütleb ja kas minu meelest tuleks ta ametist vabastada. Ma ei arva, et inimest tuleks tema eksimuste pärast igavesti hukka mõista või et vägivallajuhtum tühistaks kuidagi Ojasoo muu panuse Eesti ühiskonda, aga igavesest hukkamõistust ei olegi juttu olnud. Tagasiastumine tundub elementaarne vastutus ja vähim, mida teatrijuht teha saab. Kui ta ise tagasiastumise sooviga ei esinenuks, tulnuks reageerida nõukogul.

Uudiseid lugedes kumab vahepeal läbi, justkui ilma Ojasoota Eestis enam sotsiaalse närviga teatrit ei tehtaks, mis, ma olen täiesti kindel, ei ole tõsi. NO99 on fenomen, kuid nagu ka Ojasoo ise kirjutanud on, ei seisa teater koos ühe inimese najal.

Perevägivallast ja lähisuhetes (mõtlen siin all ka tööalaseid suhteid) toimuvast vägivallast ei räägita avalikus ruumis just palju ning ilmselt seetõttu on Ojasoo juhtum saanud ohtralt kajastust. Aga seda juhtumit näevad ja jälgivad sajad või enamad vägivallaohvrid ja vägivallatsejad. Vägivald, nagu me teame, ei toimu vaid kuskil külapoe taga, vaid sama palju lugupeetud inimeste lugupeetud kodude uste taga. Kui isegi riik või riigi esindajad ei suuda võtta selget seisukohta, siis mida peaksid arvama ja suutma kõik teised? 

Mis sõnumi saadab see, kui riik ütleb, et kellelegi kallale minemine ei ole piisav põhjus vägivallatseja ametist taandamiseks (mis tegelikult ei ole väga suur asi – ega töö või kunst maailmast otsa pole saanud), sest vägivald oli kuidagi põhjendatud (muidu pole vägivaldne olnud, segased asjaolud, andekas kunstnik)? Kas see siis tähendab, et kui ma kuulen, kuidas naabrimees kõrvalkorteris naist lööb, võin mõelda, et las olla, muidu ta on meeldiv inimene, käib lastega pargis ja annetab heategevusele?

Inimesed on keerulised ja inimestele ei saa anda lõplikke tervikhinnanguid stiilis «hea-halb», aga me saame anda hinnanguid tegudele ja võtta vastutusele tegude eest. Kuigi NO99 nõukogu lõpuks otsust ei teinud, on mul hea meel, et Tiit Ojasoo otsustas ise vastutuse võtta ja astuda tagasi. Andekale lavastajale ei tähenda see karjääri lõppu ning kui vabandused olid siirad, saavadki kõik oma eluga edasi minna, ilma et pisendatud oleks juhtumi olulisust.