Kui suunajaks valida hiljutised Briti uudisepealkirjad 23. juunil toimuval Euroopa Liidu liikme staatuse referendumil, paistab pealkirjas esitatud küsimuse vastuseks olevat otsustuskindel «ei», kirjutab Ühendkuningriigi endine pea- ja rahandusminister Gordon Brown.
Euroopa Liidust lahkumise toetajate kampaania toetub hirmule, et immigratsiooni üle kontrolli kaotamine ja hulk muid arvatavaid ohte – tulgu need siis paadi või pommiga – ähvardavad Briti eluviisi. Nende vastas seisvad inimesed, kes soovivad, et Ühendkuningriik jääks Euroopa Liitu, tõstavad esile teistsuguse hirmu: nende töökohtade kadumine, mis sõltuvad kaubandusest Euroopaga.
Lööklaused nende platvormide ümber on paljastanud vastandlikud maailmavaated. Lahkumise toetajate retoorika maalib pildi Dunkirkist 1940. aastal: üksi seisev riik, kuhu ei suuda tungida ükski armaada ega armee ning mis on alati isepäiselt sõltumatu Euroopast.
Teooreetiliselt seisab ELi jäämise pooldajate kampaania teistsuguse Suurbritannia eest – riigi eest, mis oleks väljapoole vaatav, tegevusse haaratud ning rahvusvaheliselt meelestatud. Konservatiivide partei on aga selles küsimuses kibedalt lõhenenud ning mitu nende kõige prominentsemat eestkõnelejat on vaenuliku euroskeptilise meedia rünnakute all väsinud. Seepärast paistavad nad sageli pooldavat seesugust suhet Euroopaga, mille puhul ollakse ühe jalaga sees ja teisega väljas – et Suurbritannia oleks pigem pooleldi eraldatud kui täielikult kaasa haaratud. Pole veel väljendatud ühtegi positiivset, põhimõttelist ja progressiivset põhjendust brittide ELi liikmesusele.
Positiivsed argumendid on parimad relvad arsenalis neile, kes tahavad, et Ühendkuningriik jääks Euroopasse. 21. sajandi brittide vajaduste ja püüdluste rahuldamiseks peame minevikust lahti laskma, teadvustama, et olevikku defineerib ülemaailmsus, ning tunnistama, et tulevik on täis võimalus. Suurem sõltuvus üksteisest tähendab, et vaja on paremat rahvusvahelist koostööd ja koordinatsiooni, ning Euroopa Liit just seda pakubki.
Lahkumise toetajad näevad üleilmastumist kohustusena – nad otsivad kaitset ja eraldatust, nõudes, et «kontroll» toodaks koju tagasi. Üks hiljutine, kuid mitte kindlasti esinduslik küsitlus leidis, et 43 protsenti kindlatest hääletajatest eelistas nn kontrolli tagasitoomist Ühendkuningriiki EList lahkumise abil, isegi, kui see nende finantsolukorda halvendaks. Ainult 23 protsenti ei toetanud seda.
Lihtsale vaatlejale oleks andestatav mõte, et referendumil Euroopa tuleviku suhtes riiklikku üksmeelt saavutada on võimatu. Edasiviiv tee on olemas. Peame alustama tunnistamisega, et järjest enam integreeritud ja üksteisest sõltuvas maailmas peab iga riik leidma tasakaalu soovitud riikliku autonoomia ja vajaliku rahvusvahelise koostöö vahel.
Ühendkuningriik ei peaks olema sunnitud valime kahe äärmuse vahel: täielik autonoomia alaväärtustaks vajadust teha koostööd lähimate naaberriikidega ning täielik integratsioon Euroopa superriiki ei tunnistaks riikliku identiteedi ja otsustusõiguse jätkuvat tähtsust.
Iga tekkiva küsimuse puhul on olemas viis, kuidas minna edasi nii, et nii Ühendkuningriik kui Euroopa saaks konkurentsivõimelisemaks, demokraatlikumaks ja vastutusvõimelisemaks. Kui saame näidata, et Euroopas on võimalik täiustada õiglust, turvalisust ja julgeolekut – ning et saame olla ELi reformikava uhked juhid –, võiks esile hakata kerkima konsensus brittide seas.
Võtame näiteks majanduse: autonoomsuse ja koostöö tasakaalustamise abil suudaks Ühendkuningriik järgmise aastakümne jooksul luua 500 000 uut töökohta. Kuna riik ei ole liitunud eurotsooniga, on alles autonoomia intressimäärade osas, aga integratsioon Euroopa ühisturuga on selgelt toonud kasu nii majanduskasvule kui ka tööhõivele. Kui Suurbritannia juhiks püüdlusi nii digitaal-, energia- kui teenuste (eriti finantsteenuste) turu ühtlustamisel, võiks see tagada kogu Euroopa parema konkurentsivõime.
Majandusreformid on ainult algus. Suurbritannia suudab edendada ja peakski edendama selliste küsimuste lahendamist nagu energiatõhusus (energia- ja keskkonnaliidu abil), õiglane maksustamine (plaaniga maksuparadiisidega tegelemiseks) ja julgeolek (parema piiriülese luureinfo kogumine ning terrorism ja illegaalne sisserjänne).
Ühendkuningriigi plaan reformitud Euroopa jaoks peaks olema julge ning kaugelenägev, võttes arvesse ka ühisturu sotsiaalset dimensiooni ja üleeuroopalise teaduskoostöö süvendamist. Võttes omaks reaalsuse, et võime koostööga saavutada rohkem kui eraldatuses, võiks sellisest kavandist saada Ühendkuningriigi Euroopa Liidu 2017. aasta eesistumise tegevuskava, mis juhataks sisse suurema koostöö ajastu.
Võiksime seda hetke juhtpositsioonil kasutada ka koostööaltima lähenemise propageerimiseks rahvusvahelisele arengule ja konfliktide lahendamisele, sealhulgas praegusaegse Euroopa juhitud Marshalli plaanis Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida jaoks.
Ühendkuningriigil on võimalus olla Euroopa järgmise arenguetapi eesrindel. Viimase postimperiaalse poolsajandi jooksul on Suurbritannial olnud raskusi sellise koha leidmisel, mis sobiks meie arusaamaga oma positsioonist maailmas. Aktiivselt Euroopaga koostööd tehes saame näidata, et oleme rohkem kui üks pool erilisest suhtest Ameerikaga, rohkem kui kahekümnekaheksandik NATO liitlastest ning palju rohkem kui lihtsalt üks aina kasvava Euroopa Liidu liige. 23. juunil peaksime näitama, et Suurbritannia tulevik seisneb Euroopa juhtimises, mitte sellest lahkumises.
Gordon Brown on Ühendkuningriigi endine peaminister ja rahandusminister ning praegune ÜRO globaalse hariduse erisaadik ja globaalse haridusvõimaluse rahastamise rahvusvahelise komisjoni eesistuja.
Copyright: Project Syndicate, 2016.