Mihhail Šiškin: Venemaal on oodatud, et midagi muutub, kuid nüüd ei usu seda minagi

Foto: Альберт Труувяэрт

Mihhail Šiškini raamatutes on see soe ja elav miski, mille ees tuhmub igasugune tardunud ilu – elav on teatavas mõttes kunstistki kõrgemal. Tema teosed kõnelevad vastastikusest mõistmisest, inimlikust lähedusest, mida ei suuda väärata vahemaad, aeg ega isegi surm.

-Publitsistikas olete asunud leppimatule seisukohale Venemaa võimu suhtes. Kuidas vaatate praegu Venemaal toimuvale?

Mul on väga valus, justkui omaenda vanemate pärast. Maa jääb ju ometi sinu vanemaks ja tahaks tema üle uhkust tunda. Aga kui pole millegi pärast uhkust tunda, vastupidi, sind haarab häbitunne, vaat siis on väga valus.

Loomulikult on inimestest kahju. Haritud inimesed ei jõua kuidagi ära oodata, mil lahkub Kremlist see «patsaan». Ma olen teda vihanud esimesest minutist peale ja samuti ei jõua ära oodata, mil ta lahkub. Probleem aga jääb. Ta on näitleja, kes etendab tsaari rolli. Venemaal mängitakse lõputult üht ja sedasama näidendit ja iga näitleja annab sellesse rolli midagi enda poolt.

Rahvas aga, kes vaikis selles etenduses, vaikib ka praegu ja jääbki vaikima. Tema peamine ülesanne on lakkuda tsaari saapaid ja see ei muutu kunagi. Üks põlvkond vahetub aina teisega ja lõik lakuvad.

-Teie arvates tunneli lõpus valgust ei paistagi?

Ma lootsin väga, et kõik muutub, kui algas perestroika. Ma tundsin esimest korda, et ei ole oma maal mitte spioon, vaid kodanik. See oli täiesti millegagi võrreldamatu, imeline tunne, vene inimesele midagi senitundmatut. Ma mõistsin, et seda maad tuleb muuta ja et minust sõltub, kas ta muutub või mitte. Ma läksin tööle kooliõpetajana, nägin nii palju vaeva, kui ainult suutsin.

Minu jaoks lõppes kõik siis, kui algas Tšetšeenia sõda. Ma mõistsin, et see ei vii kuhugi. Venemaal on olnud kaks hetke, mil tekkis lootus, et nüüd midagi muutub: 1917. aastal ja perestroika ajal. Tundus juba, et koletislik ajalugu, pilgeni verd täis, enam edasi ei lähe, et inimesed on sellest kõigest aru saanud ja astuvad sammukese normaalse inimlikkuse poole, nimetagem seda siis demokraatiaks, tsivilisatsiooniks või kuidas tahes.

Aga iga kord on verd olnud nii palju, et maa libastub ja langeb taas sellesse verereservuaari. Ma kardan, et kolmandat korda enam ei tule. Teate ju, muinasjutus röökis poiss: «Hundid! Hundid!» Venemaa hüüdis valjul häälel: «Demokraatia! Demokraatia!» 1917. aastal inimesed uskusid, läksid kodusõtta, ja me kõik teame, millega see lõppes.

Teine kord, perestroika ajal, kui tundus, et teisiti ei saagi olla, aitas meid kogu maailm. Millega see lõppes, näeme praegu.

Kolmandal korral ei usu enam keegi, et Venemaal saab valitsema demokraatia. Ah, ma ei usu seda isegi…