FOTO: Urmas Nemvalts

Juuniküüditamise mälestuspäeval märkis Postimees juhtkirjas (14.06), kui oluline on säilitada empaatiavõime võõraste tragöödiate suhtes, sest just kaastunne on see, mis teeb meist inimesed ja tänu millele säilib inimväärikus. On ääretult kahetsusväärne, et sellel meie jaoks kurva tähendusega päeval ei leidnud mõnigi poliitik endas inimlikkust ning jättis riigikogus sel päeval juuniküüditamise ohvrite mälestamiseks vastu võetud avalduse vastuvõtmisel demonstratiivselt hääletamata.

Jutt käib Keskerakonna liikmetest Martin Repinskist, Dmitri Dmitrijevist, Olga Ivanovast, Valeri ja Mihhail Korbist, Mihhail Stalnuhhinist ning Vladimir Velmanist, kes on oma käitumise motiivide kohta andnud avalikkusele üpris segaseid selgitusi.

Teise maailmasõja järgsel Saksamaal jõudis ühiskond üksmeelele natsiterrori hukkamõistmises ja selles, et tegu on Euroopa kõrgkultuuri pärandisse tohutu panuse andnud suurrahva häbiväärseima ajalooperioodiga. Tänapäeval valitseb kogu arenenud maailmas üksmeel selles, et Hitleri režiimi toime pandud koletutele tegudele pole mingisugust õigustust. Samasuguse konsensuseni tuleks jõuda ka postsovetlikes ühiskondades nõukogude režiimi kuritegude ja häbiväärse ajalooperioodi suhtes, mil need toime pandi.

Esmajoones tuleb rõhutada, et vastutust kolm inimpõlve tagasi toimunu eest ei kanna mitte järeltulevad põlved, kellele süüd veeretada oleks selge ebaõiglus. Süü tunnistamist ei maksa nõuda ka Nõukogude Liidu õigusjärglaselt Venemaalt. Kuid selge konsensus peab valitsema selles, et nõukogude võimu massirepressioone on võimalik tõlgendada vaid koletute kuritegudena inimsuse vastu.

Olgu eespool mainitute motivatsioon milline tahes – hirm kaotada valijaid, kellele Stalini režiimi kuritegude avalik hukkamõist on vastuvõetamatu, või nende isiklik ilmavaade, mis seda ei luba teha. Keskerakonnal on siiani sõprusleping Venemaa võimuerakonna Ühtse Venemaaga, millest pole peetud vajalikuks loobuda ka viimastel aastatel, kui Vladimir Putini diktatuurirežiim on naabrite suhtes aina agressiivsem. Nende käitumine meenutab paratamatult üht teist Ühtse Venemaa sõprusparteid – Viktor Janukovõtši Regioonide Parteid, mille esindajate üks taotlusi võimul olles oli lõpetada Ukraina traagilise mineviku rehabiliteerimine, mida eelkäijad olid püüdnud teha. Näiteks kui Janukovõtš 25. veebruaril 2010 Ukraina presidendiks inaugureeriti, kadusid viited stalinlikule terrorile Ukraina valitsusportaalidest mõne tunniga.

Keskerakonna viimase aja agoonias on selgelt esile tõusnud siserühmitised ja erinevad vaated, mida nende liikmed esitavad, kuid isegi vaikivat heakskiitu stalinlikele kuritegudele ning Venemaa valitseva režiimi agressiivsele tegevusele saab hinnata vaid kui midagi demokraatlikule ühiskonnale vastuvõetamatut.