Helsingi ühe südatänava Hämeentie peatne muutmine jalakäijate alaks kinnitab, et maailma suurlinnad seisavad samade probleemide ees – magistraalikeskne linnaplaneerimine on ammendunud ning probleemide lahendamise asemel tekitab neid hoopis juurde.

Tellijale Tellijale

Suurlinnades 20. sajandil levinud funktsionaalne linnaplaneerimine lahendas toona tõsise probleemi: elukohtade ja tööstuse koondumine linnakeskustesse oli muutnud elukeskkonna saastunuks ja ebameeldivaks. Mootortranspordi areng lubas kolida elamise puhtamasse äärelinna, äripiirkonna südalinna ja tööstuse neist eemale. Linnaplaneerimine põhiküsimuseks sai nende piirkondade tõhus ühendamine mootortranspordiga.

Kuus aastakümmet transpordikeskset linnaplaneerimist on meid sellega nii ära harjutanud, et peame seda enesestmõistetavaks ning vaat et ainuvõimalikuks.

Kuid nüüd teame, et sõiduradade lisamine pole linnade umbautostumise probleemi lahendanud, vaid vastupidi. Võimalusi linnas liikumiseks on palju ja inimene valib neist ikka mugavaima – seepärast toobki rohkem sõiduradu linna rohkem autosid, rohkem jalgrattateid aga rohkem jalgrattureid.