Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/10/20/14152356t1h2b7f.jpg)
Helsingi ühe südatänava Hämeentie peatne muutmine jalakäijate alaks kinnitab, et maailma suurlinnad seisavad samade probleemide ees – magistraalikeskne linnaplaneerimine on ammendunud ning probleemide lahendamise asemel tekitab neid hoopis juurde.
Suurlinnades 20. sajandil levinud funktsionaalne linnaplaneerimine lahendas toona tõsise probleemi: elukohtade ja tööstuse koondumine linnakeskustesse oli muutnud elukeskkonna saastunuks ja ebameeldivaks. Mootortranspordi areng lubas kolida elamise puhtamasse äärelinna, äripiirkonna südalinna ja tööstuse neist eemale. Linnaplaneerimine põhiküsimuseks sai nende piirkondade tõhus ühendamine mootortranspordiga.
Kuus aastakümmet transpordikeskset linnaplaneerimist on meid sellega nii ära harjutanud, et peame seda enesestmõistetavaks ning vaat et ainuvõimalikuks.