Sirje Kiin: «olgem eurooplased, aga jäägem ka asiaatideks»

Ain Kaalep mõni päev tagasi oma kodus Elvas. Käes on ajakiri Akadeemia, mille peatoimetaja ta oli aastail 1988–2001. Foto: Triin Kaalep

Kohtasin 4. juunil Elvas meie kõige targema mehe Ain Kaalepi 90. sünnipäeva tähistamisel vana head klassikalist Tartu vaimu, kirjutab kirjandusteadlane Sirje Kiin (Vabaerakond).

Kohtasin Tartu vaimu, mis väljendub tõelise vaimsuse otsinguis, humanistlike väärtuste selguses, avatuses, pluralismis, universaalses maailmakultuurilises avaruses, aga ka ladinakeelseis heksameetrites, oodides ja sonettides, rangetes vormides, aga sisulises vabaduses, mida ei piira projektimajandus, grantiitaotlused, võrdlustabelid, kasumimarginaalid, turuseadused. Normeeritud raamide asemel tulvas Kaalepit tervitama tulnute meeltesse vaimset vabadust, mis ikka ja jälle kaduma kipub, millest oleme puudust tundnud, ilma ehk ise tajumatagi, kuidas oleme vaid poliitilisi ja majanduslikke vabadusi püüdes end tõelisest vabadusest ilma jätmas. Rangelt mõõdetav asendus ühtäkki põhimõtteliselt mõõtmatuga. See vabastas meele ning andis jälle lootust, et Eesti saab ükskord ka sisemiselt vabaks.

Millega seletub meie kramplik suletus?

Eesti ühiskonna kohati kummaline kramplik suletus ei seletu ainult väikerahva alalise enesesäilitushirmu, saksaliku korporatiivsuse või slaavilike salaühingute vaimuga, kus kõik kahtlustavad kõiki, igal pool käib topeltmäng, kus umbusaldus on norm, kuhu iganes sissesaamiseks peab olema mitu soovitajat ning veri peab olema puhas vähemasti viis põlve.

Kus tõrjutakse administratiivsetel, bürokraatlikel, kolkalikel või mis tahes väiklastel põhjustel sõltumatult loovaid vaime nagu muusikamaailma geenius Neeme Järvi või animafilmi maailmafenomen Priit Pärn või kadunud luuletaja Toomas Liiv, kes on suutnud luua enda loomealal terved koolkonnad kas Eestis või laias ilmas. Kus lükatakse kaledas kadeduses kohapeal kõrvale need, kes on Euroopas või maailmas suutnud end tõestada, hindamatuid rahvusvahelisi kogemusi omandada, üles töötada, sisulisi sidemeid luua, Eesti jaoks kuu maa peale tuua. Kus ei nähta suurt pilti, ei tunta ära suuri väärtusi, ainukordsust, kus ei tunnistata haruldusi, kus ei nähta meie endi inimeste tohutut rikkust ning vapustavaid andeid. Kus peaaegu et puudub tänukultuur. Kus loetakse katkematult raha teiste rahakotis, aga enda silmas punnitavat palki ei puudutata kunagi.

Tõsi ta on: esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Kas tõesti? Ja kui nii, siis miks me seda teeme? Mille või kelle nimel? Mida me sellega saavutada soovime?

Foto: arhiiv

Omakaitse­lase vormis 15-aastane Ain Kaalep. Foto: Arhiiv

Marju Lepajõe, üks Kaalepi-päeva vaimse peo parimaid kõnelejaid väljendas sügavat muret selle üle, kuidas ta peab lugema aastast aastasse, kvartalist kvartalisse näiteks Eesti Kultuurkapitali loometoetuste pikki nimekirju, leidmata sealt ühtki olümpliku kultuuriheerose nime:

«Ometi on kultuuri ehitamine, mille põhjal saaks sündida oma riik, sügavaimas mõttes olümplik tegu ja neid, kelle ideed seda kannavad, ei ole kahjuks kunagi olnud palju. Aga nende väheste mõttejõu, loomingu ja teotahte vaimsus on või ei ole. Keha võib olla ükskõik kui ilus, aga kui hinge ei ole, ta laguneb. Nimi Eesti tähendab vaimset tegu, see on tegu, mida õnneks ei saa enam olematuks muuta – kuigi saab käest lasta. Ja on märkimisväärne, et need vaimsuse loojad on saanud selleks, kes nad on, ikka eeskätt omaenese jõududest ja annetest, mida nad on süvendanud, avardanud, lihvinud, hoolimata oludest, täpsemalt öeldes olusid teravmeelselt kasutades. Heeroste nimestikus neid aga ei leia, küllap sellepärast, et selliste Apolloni ja Dionysose lemmikute tegevust ja toimet on raske kirjeldada.

Kui ainult mõelda, kuidas näiteks võimas nelik Lennart Meri – Veljo Tormis – Kaljo Põllu – Anu Raud, tegelikult ainult paar inimest, on avanud maailmale soome-ugri kultuuri, on teinud seda ühtaegu vanal ja uuel moel. Nende ideed ja kunst on niivõrd jõulised, et sünnitavad järgijates üha uut originaalsust ja mitte epigoonlust – mis on väga huvitav. Aga kuidas seda täpselt paika panna? Ent ilmselt ei tuleks see soomeugriline hoovus nii hästi esile – eriti mitte Eesti kontekstis –, kui selle kõrval ei oleks teist, õhtumaist hoovust, antiigi ja kristluse sünteesi, ning selles tõuseb esile rahulikult ja mõtlikult Ain Kaalep. Tema tegeleks justkui millegi ammutuntuga, mis ometi osutub pidevalt tundmatuks ja vajab üha mõtestamist. See eurooplus, mil ei ole vähe neid, kes väidavad end teadvat, mis on euroopalike väärtuste sisu.»

Kaalepi võlu

Ain Kaalepi võluv ja tark isiksus (ta teab kõigest kõike, väidetakse kaalepliku eneseirooniaga), tema rikkalik oma- ja tõlkelooming kehastab eesti kultuuriloole nii iseloomulikku mitmekülgsust, hargjuursust, piiripealsust, erinevate maailmade tõlkimise ja süviti mõistmise kunsti, kus piire mitte ei tõmmata, vaid hajutatakse või koguni kaotatakse, kus elu ja kunst, tragöödia ja komöödia, vaba vaim ja range stroof kohtuvad, segunevad, härduvad ja vaimustuvad, loovad uue kvaliteedi – vaimse enesekindluse, eneseväärikuse, universaalse vabaduse.

Paul-Eerik Rummo meenutas Kaalepi-päeval üht saatuslikku hetke tema nooruspäevilt, 1960. aastate algul Tartu kohvikus:

«Tollest tobedast Hermelini-paroodiast alguse saanud luulearutelude ühel suurimal üritusel ringauditooriumis, kui parajasti pidas ametlikult dotseerivat ettekannet üks suure eruditsiooniga, aga ülimalt konjunktuurse loomuga isik, kelle nime Elvas mainimata jätsin, hakkas Alliksaar tegema oma sarkastilisi vahemärkusi (algul vaiksemalt, siis juba vahelehüüdeina). Mõned püüdlikud kuulajad püüdsid teda pahaselt korrale kutsuda. Kui Artur siiski jätkas, vaatasin ka mina korraks tema poole (mäletatavasti istusime samas reas, mitte väga kaugel teineteisest; Arturi märkused iseenesest meeldisid, aga tahtsin ettekandjat kuulata ja ka üldiselt olin kasvatatud ilmselt ülemäärase viisakuse vaimus) ja tegin «tšš», astudes sellega Arturi vaenajatega justkui samasse paati. Otse minu ees istuv Ain vaatas vaid korraks üle õla mulle otsa, sõnagi lausumata ja isegi mitte väga rõhutatult etteheitva pilguga – kuid sellest piisas, et poisike sai paika pandud. Meenutan seda Aini mentorluse erakordselt ilmeka ja isiklikult kogetud näitena.»

Foto: arhiiv

Ain Kaalep Tartus 1950. aastate alguses kirsside õitsemise aegu. Foto: arhiiv

Sarnane lugu juhtus ka minuga mõni aasta hiljem, kes ma noore, 17-aastase autorina Ain Kaalepile oma tekste olin näidanud. Olin kirjutanud luuletuse ühest Bachi Brandenburgi kontserdist, mida olin plaadi pealt pealiskaudselt kuulanud. Kontsert oli tundunud mulle monotoonse kalessisõiduna, kus sõidavad tolmunud parukad. Kaalep ei öelnud ühtki kriitilist sõna, aga hakkas mulle rääkima Bachi ajastust. Ühtäkki avanes minu ees otsekui kosmos, mulle tundmatu kultuurilooline mõõde ulatus silmapiiri taha. Mõistsin ootamatult, et igal nimel, esemel, sõnal, inimesel, igal kunstiteosel siin ilmas on lõpmatuseni ulatuvad juured ning tulevikku sirutuvad ladvad, et nende vahel on musttuhanded keerulised seosed, mille tundmaõppimiseks ei piisa ei minu ega mitte kellegi teise eluajast. Et seda on võimalik aduda vaid koos, rahvana, kultuurina, maailmakultuurina. Usun, et just sel hetkel sai minust filoloog, kirjandusloolane. See äratundmine määras mu saatuse.

«Olgem eurooplased, aga jäägem ka asiaatideks. Me oleme ikkagi soome-ugrilased, ja mitte näiteks romaani või germaani rahvas, niisiis mingil määral ikkagi asiaadid, olgem sellegi üle uhked,» ütles vanatark mees, soome-ugri filoloogi haridusega Ain Kaalep oma tänukõnes, olles ära kuulanud kõik ettekanded, mälestused ja tervitused, kus ikka ja jälle tuletati seoses tema maailmakirjandusliku luuletõlketööga meelde euroopalikke väärtusi. Selle ütlemisega avas ta taas meile meie ikka ja jälle kitsamaks kippuva (või sulguma sundiva?) ukse ajalukku, tulevikku ja kultuuri.

Olime Ain Kaalepi külalised Olümposel. Sealt on väga kõrge vaade. Seal elab vabadus.