Nn fännide psühholoogiline tervik ja seega ka nende motiivid pole teada, mistõttu tekib küsimus, millele toetub UEFA usk, et Venemaa või Inglismaa koondise eemaldamisega lahkuvad ka märatsevad «fännid», küsib jalgpalliajakirjanik Andres Must.
Andres Must: kas me teame, mis toimub jalgpallihuligaani peas? (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Huligaansus, nagu «Eesti keele seletav sõnaraamat» ütleb, on avaliku korra tahtlik jäme rikkumine, huligaanitsemine; näide: poiss heideti huligaansuse pärast koolist välja. Kuna minu teemaks siin on jalgpallihuligaansus, küsime esmalt, kas jalgpallihuligaansus nimetatud selgituse alla sobitub. Väidan, et nimetatud definitsiooni kasutamine oleks puudulik ja koguni eksiteele viiv.
Huligaansus, nagu osutatud sõnaraamat selgitab, sobitub niihästi individuaalse kui grupist lähtuva akti kirjeldamiseks. Jalgpallihuligaansus seevastu on defineeritav vaid grupi kaudu. Mina tahangi tähelepanu juhtida mõningatele piiridele, mis noid gruppe raamistavad.
Kui osutada sõnale jalgpallihuligaansus, siis näib, et esmalt seostuvad piirid rahvusega. Veerand sajandit tagasi ei leidnud avalikkus, et tõmmates võrdusmärgi inglise jalgpallifänni ja jalgpallihuligaani vahele, oleks kellelegi ülemäära liiga tehtud. Ka nüüd, nonde Prantsusmaal märatsevate jalgpallisärke kandvate meeste taustal näeme, et piire näidatakse esmalt rahvuslikena: venelased ja inglased märatsesid Marseille'is. Leian aga, et selgitusvalem, mis kokkupõrked rahvuslikeks taandab, on vigane.
Pisargaasi eest taanduvad inimesed Lille'i tänaval. Foto: Scanpix
Näppasin Postimehe veebiküljelt mõni päev tagasi ilmunud uudise: «250 Venemaa fänni tõrjusid mitme tuhande Inglismaa toetaja rünnakuid ning sundisid neid taganema. Inglismaa fännid ründasi meie omasid, kuid 250 venelast riigi erinevatest osadest suutsid üheskoos purjus saarlaste rünnakud tagasi lüüa,» kirjeldab Venemaa uudisteagentuur Vesti omasid kui kangelasi.
Usaldan siin ajakirjaniku tõlget ega hakka otseallikat otsima, aga see, mille tunnistajateks me siin oleme, on üksühene sõjas toimuva lahingu kirjeldusega. Kuid mõisted, mis võivad sobida sõja kirjeldamiseks, mõjuvad antud kontekstis liiga pöörastena, troopidena, mis hägustavad probleemi psühholoogilist tervikut. See omakorda raskendab ka vastumeetmete väljatöötamist, millele osutan allpool.
Jalgpallihuligaansus on olnud nii akadeemilise kui mitteakadeemilise jalgpallikirjutuse üks lemmikteemasid alates 1970. aastatest. Selle kujunemise algeid on otsitud peamiselt 1960ndate Lääne-Euroopa noorsooliikumistest, millele populaarne jalgpall pakkus ühe võimaliku tribüüni. Teine oluline põhjustekompleks puudutab jalgpalli keskklassistumist. Jalgpall muutus üha kallimaks ning raskemini kättesaadavaks, mis oluliselt muutis seniseid jalgpallisiseseid käitumisi ning süvendas konflikte.
Jalgpallil, nagu sageli kuulutatakse, on võime olla ühenduslüli eri ühiskonnagruppide vahel, aga, ning siinse kirjatüki piires isegi olulisem, jalgpall võib olla ka eraldaja. Eralduspiire ja sellest tulenevaid käitumismotiive võivad seada sotsiaalne päritolu, majanduslik olukord, haridustase, vanus, usuline kuuluvus, keel, võib-olla isegi sugu ja nahavärv ning kindlasti ka rahvuslik kuuluvus. Aga kuigi viimane moodustab vaid ühe killu suures pildis, ei taha terviklikumad selgitused avalikus mõistmisruumis kinnistuda – jalgpallihuligaansust kiputakse nägema ikka rahvuslikes piirides.
Meedial on siin kriitiline roll, enamgi veel – jalgpallihuligaansust on nimetatud isegi hüsteerilise ja sensatsioonihimulise meedia leiutiseks. Peter E. Marsh Oxfordi Ülikoolist avaldas juba 1977. aastal ajakirjas British Journal of Law and Society artikli «Football Hooliganism: Fact or Fiction?» (Jalgpallihuligaansus: reaalsus või väljamõeldis?), milles ta Inglismaa liigahooaja 1974/75 taustal näitab, kuidas meedia üksikuid juhtumeid võimendab. Nii saame Oxford Unitedi mängude statistikast teada, et ühe mängu ajal pidas politsei kinni keskmiselt 3,8 inimest, mis moodustab 0,05 protsenti publiku koguarvust. Sarnane suhe joonistus välja ka teiste klubide statistikast. Samal ajal, nagu Marsh näitab, ilmusid aga ajalehtedes pealkirjad: «Soccer Fans Behaved Like Animals» või «Soccer Fans Worse Than Animals» (Jalgpallifännid käitusid kui loomad; Jalgpallifännid - hullemad kui loomad).
Pierre Bourdieu osutaks siin harivalt ajakirjanike erilistele «prillidele», millega nad teatavaid asju näevad ja teatavaid asju ei näe: «Ajakirjanikud teevad valiku ja konstrueerivad midagi sellest, mis nad on välja valinud.» Meie siin saame möönda, et ajakirjandus osutab objekti suvaliselt välja valitud omadusele kui vähendatud kujule viidud tervikule ega hooli, et objekti psühholoogiline tervik seejuures jalutama läheb.
Venemaa jalgpallifännid Venemaa ja Slovakkia mängu ajal. Foto: Scanpix
Meie juhtumi puhul segab aga liigne lihtsustamine vastumeetmete väljatöötamist. UEFA ähvardas intsidentide kordumisel Venemaa ja Inglismaa koondise EMilt eemaldada. Eesti Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak selgitas Õhtulehes: «Turniiri korraldaja ei saa olla ainus vastutuse võtja. Jalgpalli arengu üks võtmekohti on, et fännide suhted oma maa jalgpalli katusorganisatsiooniga tiheneksid, mis laiendab vastutuse ka fännide suunale.»
Tekib küsimus, keda siin kasutatud sõnadega «fännid» ja «poolehoidjad» silmas peetakse? Kui noid Prantsusmaal märatsevaid inimesi, tekib teine küsimus: kas need inimesed saab paigutada samasse lahtrisse nendega, keda nad ise ründavad? Ja kolmas küsimus: kuna nn «fännide» psühholoogiline tervik ning seega ka nende motiivid pole teada, siis millele toetub UEFA usk, et koos Venemaa või Inglismaa koondise eemaldamisega lahkuvad ka «fännid»?
Isegi juhul kui nad lahkuvad, annab ajalugu kinnitust, et meeskondade eemaldamisel nihkub vaid vägivallapuhangute epitsenter. 1985. aasta Heyseli-sündmuste järel Euroopa karikaturniiridest kõrvale jäetud Inglismaa klubidele ei järgnenud jalgpallihuligaansuse vähenemine. Muutus vaid epitsenter, mis üle La Manche'i enam ei ulatunud.
Kui uskuda, et «fännid» Prantsusmaal tegutsevad mõne väite kohaselt organiseeritult ning on saabunud jalgpallilinnadesse vaid kaose loomise eesmärgil, siis võib arvata, et neid endid nende enda riigi koondise käekäik suurt ei huvitagi, veel vähem vastutuse jagamine või suhted oma riigi jalgpalliliiduga: jalgpallisärk nonde inimeste seljas on vaid eufemism.