Tööealine elanikkond Eestis vananeb ja väheneb paratamatult. Mõne prognoosi järgi on meil juba ühe inimpõlve pärast praegusest tervelt 160 000 kätepaari vähem, mis võiksid tööturul rakendust leida. Eesti, nagu ka meie Balti naabrid, elab pikemalt läbi inimressursi kriisi, seetõttu on olemasoleva inimkapitaliga õige ümberkäimine äärmiselt tähtis. Nii on igati tervitatav valitsuse initsiatiiv värvata tuhat vähenenud töövõimega inimest käimasoleva töövõimereformi käigus aastaks 2020 tööle riigisektorisse.
Juhtkiri: vähenenud töövõimega inimeste värbamine on sammuke õiges suunas (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõnapaari «vähenenud töövõime» taga peitub tegelikult hulk erinevaid tervisekahjustusi, mitte ainult liikumist piiravad puuded. Statistika järgi on Eestis ligemale 100 000 töövõimetuspensionäri, neist ei tööta ligemale kaks kolmandikku, mis on tegelikult võrreldav mitme lääneriigi vastavate näitajatega (näiteks kas või Ameerika Ühendriikidega). Töövõimetuspension on täieliku töövõimetuse korral 337 eurot ning osalise korral 192 eurot. Tegemist ei ole väga suure summaga ning see on ühtlasi põhjus, miks töövõime vähenemine või selle kaotamine viivad sageli paraku vaesusesse.
Sellistes olukordades seisavad inimesed tihti valiku ees, kas võidelda või käed rüppe lasta. Vähenenud töövõime ja puudega inimeste hulgas on seepärast palju tugeva vaimuga inimesi, kellel on tulnud ellujäämise nimel sellist võitlust pidada, näitamaks, et neil on tööturul täpselt samasugused õigused nagu tervetel inimestel – õigus töökohale, professionaalsele ettevalmistusele, õiglasele kohtlemisele töökohal, edasisele karjäärivõimalusele jne. Selles mõttes on kahtlemata õige samm algatus leida täiendav rakendus tuhandele vähenenud töövõimega inimesele riigisektoris, kus praegu on neid hõivatud juba 10 000, mis saadab positiivse sõnumi nii Eesti tööandjatele kui ka ühiskonnale.
Tänapäeval on valdav osa arenenud riikidest otsinud stiimuleid piiratud töövõimega inimeste hõivamiseks tööturul. Skandinaavia ja Lääne-Euroopa maades näiteks motiveeritakse erasektori tööandjaid riigipoolsete dotatsioonide ja preemiatega. Iisraelis hüvitab riik liikumispuudega inimestele nende erivajadustele kohandatud transpordivahendi soetamise kulud, et need saaksid tööl käia. Paljud neist lahendustest käivad meie riigil küll majanduslikus mõttes üle võimete, kuid liikumine selliste inimeste rehabiliteerimise, sotsiaalse adapteerimise ning tööturule kaasamise poole on õige ning peab olema prioriteet pensionilise finantseerimise ees.
See, kas parema tulemuse tagavad tööandjatele ette antavad kvoodid, on loomulikult omaette küsimus – mitmes riigis on see viinud tööandjate trikitamiseni ning seetõttu on mõned valitsused kvootide kehtestamist põhimõtteliselt vältinud, rakendades nende asemel muid meetmeid.