Margus Tsahkna.

FOTO: Jaanus Lensment

Ma tahan tänada riigikogu liikmeid, valitsuskabinetti, kindlasti sotsiaalministeeriumi töötajaid ja Reet Roosi. Ei, see ei ole UNICEFi aastakonverentsil mind tabanud meeltesegadus, see on siiras tänu selle eest, et me otsustasime ja suutsime ära teha terve rea Eesti laste jaoks olulisi otsuseid, millistest viimane siis täna parlamendis heakskiidu saanud perehüvitiste seadus, milles väga olulise osana sees elatisabi skeem, sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna (IRL).

Elatisabi skeemi, ehk riigipoolseid meetmeid laste huvide eest seismisel, kui üks vanematest ei täida oma kohustusi laste ees, on ette valmistatud kümme aastat. Mitte väga paljud ei uskunud siis, et riik peab tugevamast positsioonist sekkuma ja me suudame leida ühiskonnas selleks vajaliku üksmeele. Ilmselt paljud tundsid küll kaasa neile kirjeldustele, kus pereemad püsisid vägivaldse mehe juures vaid seepärast, et mehe toetuseta toimetulek tõotas lapsele veelgi suuremaid kannatusi, aga see tundus pisut lootusetu võitlusena.

Jah, paljudel läks käsi rusikasse, kuuldes kuidas laste isad, kes oma lapsi sendigagi ei toeta, sõidavad ringi edevate autodega ja ei näi neil küll kuskilt otsast rahaprobleeme olevat. Isegi uhkustamise asi olevat, mis peenete trikkidega kohtutäitureid ninapidi veetakse. 

Ma tahan öelda, et loen ise ministrina ja IRLi juhina mõne poliitilise jõu poolt kõlanud kriitikat pigem tavaliseks päevapoliitiliseks kempluseks, mitte soovimatuseks astuda need vajalikud sammud, et üha vähem lapsi peaks kannatama teiste tujude ja hädade pärast. Samamoodi peaksime nüüd olema toeks ka sellele, et me terve ühiskonnana mõistame laste hooletusse jätmise üheselt hukka. Saan aru, et täiskasvanute vahel tekib pingeid ja tülisid, kõik kooselud ei saa abieludeks ja kõik abielud ei jää püsima, aga lapsed, head inimesed, tuleb siit välja jätta.

Ja muidugi on juhtumeid, kus lapsevanem tõepoolest ei suudagi olla oma lapsele toeks, sest elu ei ole läinud päris nii edukalt kui sooviks, aga ka siin ei pea laps olema kannatajaks. Kindlasti võib siia juurde lugeda üles teisedki muutused, alates lastetoetuste tõstmisest 55 euroni, lasterikaste perede toetuse tõstmise 200 euroni kuus jne, aga see ongi kõik üks tervikpilt, milles täna vastu võetud elatisabi skeemil on oma väga suur osa.

Elatisabi ei ole kõrvalteema

Lapsi puudutavate teemade puhul armastavad poliitilised oponendid rünnata üldjoontes kahe argumendiga – et seda on liiga vähe või seda on liiga palju. Ka nüüd, kui hakkasime elatisabivaidlustes riiki positsioneerima laste huvide kaitsele enneolematult jõuliselt, kõlas arvamusi, et tegemist on üksikute kodutülidega ning riik reageerib üle.

Ma toon mõned numbrid. Eestis kasvatab üksi last pea sama palju inimesi, kui elab Pärnu linnas (Pärnu 41 100, üksikvanemaid 42 000). Justiitsministeeriumi andmetel käis 2015. aasta lõpu seisuga Eestis täitemenetlus enam kui 8000 elatisvõlglase suhtes. Seda on pea sama palju, kui elanikke Paide linnas (Paides elanikke ca 8200). Need võlgnikud olid 2015. aasta detsembri seisuga elatisraha võlgu enam kui 14,5 miljonit eurot. See summa on mõne Eesti linna terve aasta eelarve. 56 000 last ehk iga neljas Eesti laps kasvab üksikvanemaga perekonnas (Narvas elanikke 58 400). Nendest omakorda pea iga neljas ei saa oma ühelt vanemalt elatist. 

Üksikvanemaga perede süvavaesuse määr (15,8 protsenti) on Eestis kolm korda suurem kui kahe vanemaga peredes (4,7 protsenti). Üksikvanemaga peredel on suurim risk langeda vaesusesse, ehk elatisraha mittemaksmine tõstab lapse vaesusriski.

Tõenäoliselt on igaühe tutvuskonnas inimesi, keda see teema puudutab. Siia alla käib siis küll üksikvanemana lapse või laste kasvatamine ning vaidlus lapse toetuse üle, kus laps kipub emotsioonide varju jääma. Võib-olla on meie tuttavate hulgas ka selliseid juhtumeid, kus üks vanem ei panusta lapse hüvanguks sellisel määral nagu võiks ja teine vanem sooviks, aga meie sellest ei kuule. Me ei kuule sellepärast, et sellest ei räägita, sest musta pesu pesemine teiste ees ei ole meile väga omane. Jah, ka lapse seisukohast võib olla hea, et vanemad avalikult ei tülitse, aga lapse seisukohast oleks hea, kui avaliku keep-smiling'u hinnaks ei ole lapse heaolu.

Riik kui superbeebi

Milles elatisabi skeem senisest kõige enam erineb on tegelikult kaks momenti – riik tagab, et ka vaidluste ajal, st ajal, mil üks vanem pöördub kohtusse teiselt toetuse välja mõistmiseks, on lapsele ikkagi tagatud 100 eurot igas kuus ka siis, kui teine vanematest oma vanemakohustust ei täida.

Teine uudne moment on see, et riik asub ise esindama last talle õigusega kuuluva toetuse võlgnikult kätte saamisel ning siin on riik võrreldes lapsega edaspidi vajadusel oluliselt jõulisem. Seda võib umbes nii ette kujutada, et igal toredal põnnil on kohtutäituri ettevalmistus, käed ulatuvad isegi välismaale ja kui väga karmiks läheb, suudab ta ka autojuhtimise õiguse võlgnikul peatada. 

Miks ma toonitan riigi asumist lapsele ja üksikvanemale appi nende huvide eest seismisel, mitte lihtsalt toetuse maksmisel, ongi see, et riik kavatseb võlgnikult lõpuks selle osa tagasi nõuda, mida riik võlgniku eest vahepeal lapsele ise tasus. Seega ei ole tegemist lihtsalt järgmise toetusega.

Kõige parem lapse huvide kaitse oleks muidugi see, et vanemate vahel on toimiv ja last väärtustav kokkulepe ning riik sekkuma ei pea. Aga kui laps jääb kaitseta, siis tuleb riik appi, selle ütlesime täna väga selgelt välja!