Kristjan Haller: kas loobume riigile «pea» valimisest?

Kristjan Haller Foto: Margus Ansu

Elame huvitaval ajal: demokraatia justkui õitseks, presidendi kandidaatide kandidaate seatakse üles pea igas klubis ja poliitikud tulistavad järjekordseid vingeid loosungeid. Meedial jätkub ainest huumorikski. Aga naerda siin enam ei tahaks, kohati on kurb ja ka piinlik tunne, kirjutab teadlane Kristjan Haller.

Eesti Vabariigi põhiseaduses on presidendile pühendatud V peatükk, kus sätestatakse ka presidendi ülesanded ja volitused. Soovin peatuda vaid olulisimal, millele seni üllatavalt vähe tähelepanu pööratakse.

Presidendipeatüki esimene lause (§ 77) ütleb, et «Vabariigi President on Eesti riigipea», kellele kahekümnest ülesandest just kõige esimesena (§ 78 lg 1) nähakse ette, et ta «esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises». Seega on presidendi puhul selgesõnaliselt tegemist reaalse liidriga, juhiga, riigi vapinäoga, institutsiooniga, kus esmaülesannete toimepiirkonnana ei piirduta mitte 1,3 miljoni armsa kaasmaalase, vaid vähemalt mitmete sadade miljonite inimestega üle terve maailma. Üle selle sama maailma, kus me ei eksisteeri mitte eraldatult ning kus me väga soovime, et meid tuntaks, toetataks, armastataks ning meie soovidega arvestataks.