/nginx/o/2016/06/15/5513471t1he937.jpg)
Kus sa oled? Omaanis. Omaan? See on Araabia poolsaare tipus, Saudi Araabia, Emiraatide ja Jeemeni vahel. Kuidas seal on? Kas sa pead hijab’i kandma? Kas sa tohid seal autoga sõita? Kas sa alkoholi tohid juua? Kas seal on tsensuur? Kas seal on sõda? Kas naised võivad seal hääletada? Kas seal sigu on? Kas seal loobitakse inimesi kividega surnuks? Kas seal on üldse midagi peale kõrbe, ostukeskuste ja mošeede, kirjutab Marit Sirgmets Müürilehes.
Rumalaid küsimusi ei ole, nagu öeldakse. Kõiki küsimusi, millega mu lääne sõbrad on mind pommitanud, ei julge ma siiski oma kohalikult tuttavalt Zayedilt otse küsida. Zayed on vaid 32-aastasena kõige suurema, umbes 500 000-liikmelise Al Ghafri hõimu juht. Vastus, et ega iga araabia riik ei ole Saudi Araabia või Dubai, on teinud mulle selgeks, et rumalal ja uudishimulikul turistil on ikka vaks vahet.
Vestleme Zayediga Omaanist Shangri-La hotelli baaris. Meist paar lauda edasi istuvad vaikides kaks kohalikku meest valgetes dishdasha’des, mis on igapäevaselt kantavad rahvusrõivad. Mõlema ees on viskiklaas. Tõenäoliselt nad ei ööbi seal, vaid on tulnud pärast tööpäeva lõõgastuma. Alkoholitarbimine omaanlasena Omaanis tähendab palju rohkem kui alkoholitarbimine eestlasena Eestis. Või eestlasena Omaanis. Seda juba põhjusel, et peamised kohad alkoholitarbimiseks on avalikud. Alkohol on koondunud Omaanis hotellibaaridesse ja litsentsiga restoranidesse.
Kodune alkoholitarbimine on rangelt piiratud. Alkoholi omamiseks on vaja luba, mida ükski omaanlane ei saa taotleda, sest iga Omaani passi omanikku peetakse automaatselt konservatiivseks muslimiks. Keegi ei küsi isiklike uskumuste või religiooni praktiseerimise eripärade kohta. Niisiis meie ülelauanaabrite viskiklaasid annavad selge signaali kõikidele baaris viibijatele, et need mehed on võtnud endale vabaduse valida.
/nginx/o/2016/06/15/5513479t1he305.jpg)
Vaade Muttrah linnale. Foto: Scanpix
„Omaani muslimid, kes tarbivad alkoholi, on teinud endale väga selgeks, miks nad seda teevad. Kõik algab koraanist ja jõuab selleni iga ringiga tagasi.” Zayedi sõnul on nii sotsiaalsetes normides elamine kui ka piiride nihutamine koraani tõlgendustega põhjendatud. „Mõnel omaanlasel on raske leida koraanist alust üldlevinud alkoholikeeluks, niisiis nad on otsustanud olla enda suhtes tolerantsed ja ennast mitte piirata.”
Üks asi on teha, teine asi tegudest rääkida. Avalikku debatti tundlikel teemadel üldiselt ei ole. Vastupidi araablaste stereotüübile on omaanlased rahulik rahvas. Nad järgivad „ela ise ja lase teistel elada” põhimõtet. Kui aga keegi kõva häält hakkab tegema, on rahva reaktsioon teine, mis paneb Zayedi nentima, et need, kes mõtlevad teisiti, seisavad üksinda vastaskaldal.
Vahel osutub teisitimõtlejaks sultanaadi valitsus, kes on enamjaolt peavoolu määravaks jõuks. Nii juhtus segakoolide projektiga. Ajast aega on omaani lapsed ja noored olnud algkoolist keskkoolini sugude järgi eraldatud koolides. Valitsus tegi aga ettepaneku kõik läänelikult ühte patta panna. Rahva seast tõusis kuri vastuhääl ja juhtidel ei jäänud muud üle kui projekti mõõtu vähendada ning poisid ja tüdrukud ainult algkoolides ühte koolimajja koondada. Nii noored õpilased ei olevat veel häbelikus eas.
Zayed paneb omaanlaste häbelikkuse arvele ka kohtingutel käimise kultuuri puudumise. Vaadates baariski ringi – kudrutavaid paarikesi ei ole kuskil näha. Käsikäes võib tänaval ringi jalutada ainult abielupaar, aga ma ei ole ausalt öeldes nelja kuu jooksul ühtegi kätt käes näinud.
Tänav Nizwa linnas. Foto: Scanpix
Pealtnäha tundub kõik süütu, kuid kardinate taga käib teine elu, sest kuidagi peavad noored ju kohtuma. Üheks viisiks on saanud sotsiaalmeedia. Mitte veel päris tinderdamine, kuid Facebook, Twitter ja WhatsApp on kosjasobitajateks küll. Üks populaarne pealinna teelõikki on saanud nimeks Love Road, sest õhtuti sõidavad noored seal ringteest ringteeni edasi-tagasi ja saadavad üksteisele samal ajal sõnumeid. Naftariigis on kütus odav, nii et vahel tiirutavad samad autod teosammul antud lõigul lausa öötundideni välja.
Suhete teemal rääkides ei saa ma kuidagi küsimata jätta polügaamia kohta. Selle praktiseerijad on Omaanis vähemuses, kuid sellegipoolest on tegu avalikult aktsepteeritud abielu vormiga. Zayed on vastustega napp ja otsib tähelepanelikult mu küsimustest läänelikku hinnangut. Seda on raske mu toonis vältida, sest polügaamia on minu jaoks midagi mõistetamatut. Ma saan mitme kaasaga elamisest aru, aga naiste ja meeste ebavõrdsete tingimuste sallimine seejuures on väljaspool mu empaatiavõime piire. „See tuleb religioonist, nii et keegi ei ole vastu hakanud. Täpselt nagu alkoholigagi – mõned inimesed tõlgendavad koraani sedasi, et mehel võib olla neli naist.”
Naised on nõrgemas seisus ka lahutuste korral, mida tuuakse välja aastast aastasse inimõiguste raportis. Naise kahju ei ole majanduslik, sest nii riik kui ka abikaasa on kohustatud maksma lahutatud naisele alimente, kuid see on moraalne. Ja tegemist on ühiskonnaga, kus moraali järgitakse ja jälgitakse. Purunenud abielust tulnud naine kannab stigmat – omaani mees ei abiellu lahutatud naisega. Vastupidine toimib aga küll.
Selleks et vestlust tasakaalustada, küsin Zayedilt, mis on tema jaoks läänes taunimisväärset, mida ta kindlasti oma kultuuriruumis näha ei taha. „Peresidemed ja pereüksuse tähtsus on läänes väga nõrgad. Vanemate eest hoolitsemine või isegi nendega iga päev suhtlemine ei ole kohustus, meie ühiskonnale on see vastuvõetamatu.” Samuti toob ta välja lahutuste hulga ja alkoholi vaba kättesaadavuse, sest Omaani ühiskond ei ole selleks tema hinnangul veel valmis.
Katsume ikka mõista, mitte hukka mõista, nii Lääs Ida kui ka Ida Läänt. Seepärast on käitumispiirangud läänest pärit külastajatele Omaanis avaramad kui kohalikele. Kui varem ei sobinud kellelgi tänaval lühikeste pükste ja käisteta särgiga käia, siis nüüdseks ei panda isegi bikiine paljudes randades tähele. Loomulikult tuleb enne lahtiriietumist enda ümber pisut vaadata – kui kõrval on pealaest jalatallani abaya’desse riietunud naised lastega piknikku pidamas, siis ei tasu suure hooga riideid seljast visata ja lainetesse hullama minna.
Jabal El Shamsi mäed. Foto: Scanpix
Omaanlased muutuvad keha paljastamise suhtes tolerantsemaks, kuid samal ajal muutub Euroopa katmise suhtes rangemaks. Paljudes riikides juba seaduslikult paika pandud looride ja peakatete regulatsioonid on Zayedi arvates märk lääne vastuolust enda sallivusnõuetega. Ta ise ei poolda nägu katvaid loore, kuid tema arvates on see iga inimese enda valik ja ideaalühiskonnas ei pista poliitilised jõud nina inimeste riidekappidesse.
Traditsiooniliselt on omaani naised kandnud värvilisi rätte ja pikki kleite. Viimase viieteist aasta jooksul trendina levinud mustad abaya’d on välismõju, mis sai alguse Saudi Araabiast. Zayedi sõnul on koraanis märgitud, et tuleb ennast katta, kuid pole öeldud, mis lõike, värvi või riidesordiga.
Meeste dishdasha’de üle on omaanlased väga uhked. Pikad valged või õhtuti kantavad toonitud ühevärvilised hõlstid on silmale eksootilised. Need on elegantsed rõivad, mille kandmisega käivad kaasas teatud reeglid. Lihtsalt öeldes kehtib põhimõte, et ära tee dishdasha’s midagi, mis võiks rõivast häbistada. Nii et ööklubisse minnes panevad kohalikud selga läänelikud riided.
Ostukeskused on läänelikest riietest ja brändidest pungil. Esmapilgul tekitab lääne kaubamärkide populaarsus nördimust – miks me peame kõik maailmas ühte nägu tegema? Kuid Zayed tuletab mulle meelde, et praegustes tingimustes eksisteeriv Omaan on noor kultuuriruum ja alles globaliseeruvas maailmas oma identiteeti otsimas. Starbucks ja Hello Kitty on lihvimata nurgad, mis leiavad oma rahumeelse tasakaalu kohalikul pinnal mõne aja pärast.
Ükski maa pole muuseum turisti silmale. Kõik on muutumas ja liikumas. Omaan on võrreldes naaberriikidega üks vabameelseimaid ja rahulikemaid riike. Välismõjud on siin teretulnud, kuid peavad olema läbimõeldult integreeritud. See on hõimujuhina Zayedi üks tähtsaimaid ülesandeid. Tema positsioon annab talle võimaluse olla muutuste oluliseks suunajaks. „Kõik peab toimuma tasapisi, ettevaatlikult, me peame harjuma. Me ei saa kõike läänest copy-paste üle võtta.”
Soovin Zayedile edu ja kannatust arukate otsuste tegemisel. Ta tänab mind ja me tõuseme lauast, jättes vaikivad omaani mehed oma viskiklaasidega seljataha. Viie aasta pärast kannab nende meeste tegu arvatavasti palju lahjemat tähendust kui praegu. Mul on hea meel, et sattusin siia ajal, mil minu loomulik on veel kellegi lubamatu.