Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Maarja Vaino: iga kord, kui räägitakse sooneutraalsusest, tabab mind hämming

21
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maarja Vaino | FOTO: Tairo Lutter

Kirjandusteadlane Maarja Vaino kirjutab, et ennustamatute tagajärgedega läbimõtlematutest sotsiaalsetest inimeksperimentidest tuleks hoiduda. Eriti nendest, mis puudutavad lapsi.

Iga kord, kui räägitakse sooneutraalsusest, tabab mind omamoodi hämming. Kes selle termini välja mõtles ja miks seda nii süüdimatult kasutatakse? «Sooneutraalsus» ühendab endas kaks vastassuunalist sõna ning mõjub seetõttu paradoksaalselt.

Suurem osa problemaatilisi aspekte, mida sooneutraalsus justkui hõlmama peaks, on sügavalt sookesksed. Võtame näiteks samasooliste suhted. Sugu ei ole siin põrmugi teisejärguline, vaid vastupidi, kogu probleemi kese. Armastatakse mitte vastassoost, vaid samast soost inimest, teiste sõnadega, sugu on määrava tähtsusega.

Täpselt sama lugu on soovahetusega. Kui ei tunta end mugavalt mehe või naisena ning soovitakse sugu vahetada, siis on selle eelduseks väga tugev sooga määratud asjaolude tunnistamine. Neutraalsusest ei ole juttugi. Rääkimata sellest, et kui võitleme naiste õiguste eest, siis teeme seda absoluutselt soopõhiselt ning järgmises lauses ei saa väita, et tegelikult pole sugusid olemas.

Inimesed, kes tõsimeeli arvavad, et sugusid ei ole olemas, meenutavad paratamatult neid muinasjututegelasi, kes väitsid, et alasti kuningal on riided seljas. Kui kellelegi tundub, et bioloogiline sugu on (arstide poolt sünnihetkel lapsele omistatud) konstruktsioon, mida ta võib vabalt muuta, otsustades «valida» midagi muud, siis oleks huvitav neid näha tegemas teisigi vaba inimese valikuid. Näiteks otsustada hakata kahupeaks (kui on jäänud kiilakaks), valida pikakasvulisus (kui on parajasti lühike) või ka vastupidi. Sünnilt kurdid võiksid otsustada hakata kuuljateks ja sünnilt pimedad võiksid hakata nägijaks.

Leian, et kui inimeses avalduvad sellised loodusülesed võimed, on üliinimene leitud ja maailm pöördumatult muutunud. Paraku on nii, et inimene ei saa palju tühisemategi otsuste realiseerimisega hakkama, sellistega, mis tõepoolest sõltuvad tema tahtest. On aga absurdne pühendada energiat asjadele, mille muutmine on ülimalt keeruline kui mitte võimatu. Ehk meenuvad ka mõned ideoloogiad ja režiimid, mis on vägivalla hinnaga püüdnud inimest ümber teha ja ikka ebaõnnestunult? Tekib ka küsimus, milleks see kõik? Miks on halb, et on olemas mehed ja naised ning nendevahelised erinevused? Kummad on halvemad, mehed või naised, ja kes selle üle otsustab?

Jõuame tõelise probleemini. Sugude küsimus taandub tegelikkuses pigem soorollidega seotud ühiskondlikele probleemidele. On ilmne, et soorollid muutuvad ajas ja seetõttu on mõistetav, et sellel teemal diskuteeritakse.

Õieti peakski diskussioon käima selle üle, millised on praeguse maailma toimimise mehhanismid ja missugused on uue(nenu)d ootused nüüdsete inimeste suhtes. Mitte selle üle, kuidas kaotada maa pealt mees- ja naissugu või nende olemasolu kuidagi maha salata.

Lugesin hämmeldusega ühest paari aasta eest ilmunud Raili Uibo artiklist «Sooneutraalsus või soopimedus?» (PM Online 18.04 2012) järgmist lõiku:

«Pärast karjuva ebavõrduse päevavalgele tulekut otsustati Gävle lasteaedades pedagoogikat muuta. Osa päevast veetsid lapsed eraldi poiste-ja tüdrukutegruppides ning harjutasid neid oskusi, mida neilt tavapäraselt ei oodata. Poisid treenisid lähedust, vestlemist, kuulekust, suhete väärtustamist. Tüdrukud said proovida tavapärasest rohkem kehalisi tegevusi, harjutasid arvamuse avaldamist, võistlemist jne. Sealjuures ei olnud kunagi eksperimendi eesmärgiks muuta poisse tüdrukuteks ja vastupidi, vaid avardada nende soorolle ja seeläbi laiendada nende valikuvõimalusi elus. Ja tõepoolest, see toimis!»

Miks hämmeldusega? Seepärast, et lõik pidi tõestama seda, miks peaksid lasteaiad olema sooneutraalsed. Hämmingut tekitas aga see, et kõige elementaarsem empaatiavõime kasvatamine lastesse oli seostatud sooneutraalsusega. Ma tõesti ei tea, miks peaksid poisid «eraldi treenima» vestlemist ja lähedust, kui see võiks olla ja lausa peaks olema tavaline praktika nii lasteaedades kui ka kodus lapse soost sõltumata, sest see lihtsalt ongi inimlik käitumine?

Mul on käinud lasteaias oma lapsed ja olen osa saanud ka lähedaste ning tuttavate kogemustest. Minu meelest ei ole meie lasteaedade suurim probleem mitte see, et lapsi diskrimineeritakse soost lähtuvalt, vaid see, et õpetajate palgad on väga väikesed ja õpetajaid on liiga vähe, lapsi ühes rühmas liiga palju ning see kokku loob olukorra, kus õpetaja ei jõuagi teha muud, kui täita elementaarseid kohustusi «sööma-õue-magama». Nii palju, kui ma kasvatajatega olen kokku puutunud, ei ole ma kunagi märganud, et nende suhtumine oleks soopõhiselt kedagi diskrimineeriv.

Tüdrukud võivad südamerahus mängida autodega või lüüa jalgpalli ning poisid võivad olla nukunurgas mängukaaslaseks. Pigem räägime siin üldinimlikust kasvatusest, mis peaks igal juhul rõhuma teatud väärtustele ja süvendama lastes empaatiavõimet teiste inimeste suhtes. Nagu öeldud, see on elementaarne hea kasvatus, mille levimist ühiskonnas ei takista sugu, vaid laiskus, hoolimatus ja väärtushinnangute puudumine. See on tegelik ühiskondlik probleem ning sellest tulekski rääkida.

Praegu aga oleme sattunud olukorda, kus võitlus sooneutraalsuse eest lubab näiteks halvustada emadust nn sünnitusmasina väitega. Kas tahetakse öelda, et laste saamise valinud naine ei ole piisavalt edumeelne? Emadus, mis peaks olema ühiskonnas hoitud ja austatud seisund, satub nn sooneutraalsuse kontekstis põlu alla, muutub omamoodi justkui piinlikuks. Huvitav oleks teada, missugust ideaali sooneutraalsuse taotlejad silmas peavad? Parim naine on sootu töörügaja, väsimatu lüli tootmisahelas? Edukus on ju praeguses ühiskonnas seostatud ennekõike karjääri ja rahaga, mitte igavikulisemate väärtustega.

Samas ei tea ma naisi, kellel karjäär oleks laste tõttu päriselt tegemata jäänud. Elu ei ole ainult karjäär ja lapsed on kindlasti elu osa. Suhtumine, et lapsed on millegi takistuseks, millest naised tuleks «vabastada» ja negatiivse märgiga, on ikka väga ebameeldiv. Ma ei taha süveneda nende inimeste mõttemaailma, kes sellist vaatepunkti levitavad. Tahaksin loota, et niimoodi mõtlevad inimesed ei määra meie ühiskonna tulevikku.

Teaduses on üldiselt levinud see, et enne uue «toote» käikulaskmist eelnevad sellele põhjalikud uuringud ja riskide maandamine. Nii peaks olema ka sugudevaba maailma kontseptsiooniga: kui keegi on veendunud, et olemasolev on lihtsalt üks pealesurutud «konstruktsioon», siis peab ta tõsiselt vaeva nägema ja tõestama, mille poolest tema pakutav konstruktsioon on parem ja vähem repressiivne.

Alustada sotsiaalseid eksperimente aga lihtsalt niisama, hoogtöö korras, nagu on juhtunud ja juhtumas, on rumal ning ohtlik. Ja on üsna vastutustundetu teha mingeid põlvkondi osaliseks ennustamatute tagajärgedega inimkatsetes. See mõjub nagu kauge kaja aegadest, mille kordumisele ei taha mõeldagi.

Tahaks ju loota, et inimkonna põhialuseid ei hakata muutma mõtlematult, pooleldi põnevuse pärast. Ometi kardan, et nii mõnigi aktivist on asja kallal päris tõsimeeli. Võib tõdeda Tammsaare sõnadega: «Ilmas polegi seda totrust, mida inimene poleks uskunud».

Tagasi üles