Maris Jõks: siseneme kriisi ja osaleme avariis

Maris Jõks Foto: Peeter Langovits

Juba eelmisel aastal võis ajakirjanduses näha optimistlikke pealkirju: Eesti majandus on kriisist väljunud, Läti väljub kriisist arvatust kiiremini, Eraettevõtted väljuvad kriisist uute töötajatega, Ansip jagas Sloveeniaga kriisist väljumise kogemusi. Küllap tuleb neid tänavu veel.

Tore muidugi, aga väljuda saab ju ikka sealt, kuhu ollakse enne sisenenud. Nii et me siis sisenesime kriisi? Jaa, just. Leev Kuum: Eesti väljub kriisist tugevamana, kui sinna sisenes. Iirimaa sisenes kriisi jõudsa kasvu järel. Tuleb ausalt tunnistada, et Eesti on alles sisenemas majanduskriisi.

Ise ronisime selle supi sisse, tuleb välja. Sisenemine on tahtlik tegevus. Kriis on hädaolukord ja hätta üldiselt satutakse – vastu tahtmist –, mitte ei siseneta – täie teadmise ja hea meelega.

Inimese arengus pidavat kriisid küll olema tarvilikud ja majanduses vist paratamatud, nii nad siis aeg-ajalt tekivad, algavad ja lõpevad. Eks häda olegi enamasti milleski ka õpetlik ja kasulik, kuid sellegipoolest ei usu ma, et keegi sinna omal vabal tahtel tükib.

Mis puutub kriisist väljumisse, siis jah, oleks see vaid niisama lihtne: tahan, sisenen, tahan, väljun. Väljuma on küll välja tulema sünonüüm, kuid ­enamik sünonüüme ei ole igas kontekstis asendatavad. Sajaprotsendilisi sünonüüme peaaegu polegi; kui mitte muud, siis stiilierinevus on neil vähemasti.

Välja tulema on neutraalne ja sobib seega ­mitmesugusesse konteksti. Väljuma on ametlikum ja tema kasutus seetõttu piiratum. Me ei ütle näiteks ­Tibu väljus munast – kui «me» ei ole just igapäevasest töisest kantseliidist hüpnotiseeritud ametnik.

Välja tulema sobib öelda ka siis, kui peetakse silmas välja rabelema, välja saama, pääsema, isegi üle elama. Väljuma selles tähenduses kõlab aga minu kõrvus kummastavalt. Lõksust, kitsikusest, hädaorust tullakse välja või saadakse välja, rabeldakse välja, pääsetakse. Majast, sõidukist, metsast tullakse välja või väljutakse.

Muide, eesti ajakirjanduses nähtud uudiste järgi on ka pankrot midagi niisugust, kust võib lihtsalt välja jalutada, kui selline mõte peaks tekkima: mullu väljusid pankrotist näiteks Metro-Goldwyn-Mayer ja ­General Motors. Et nad sinna enne oleksid sisenenud, pole siiski lugeda olnud. Ikka läksid. Nüüd siis tulid välja, taastusid.

Teine (ajakirjanduslik) žanr, mille viljelejad inimestele ülekohtuselt sõgedaid kavatsusi omistavad, on liiklusuudised. Kahe hukkunuga avariis osales kaitseliidu noortejuht. Kolme hukkunuga avariis osales ka noor rallisõitja. Avariis osalenud juht põgenes sündmuskohalt. Saatuslikus õnnetuses osales ringhäälingunõukogu esimees. Alaealine roolijoodik osales nelja minuti vältel kahes õnnetuses.

Ahelkokkupõrge juhtub seega nii, et sõidab autojuht mööda maanteed ja vaatab: kas sa näe, mis tore avarii, võiks ka osaleda!

Liiklus- ja muud õnnetused juhtuvad inimestega, viimased satuvad neisse, mitte ei osale neis. Osalemine on tahtlik tegevus. Kui räägime näiteks osalemisest röövis või mõrvas, siis peame silmas neid, kes teo toime panevad, mitte neid, kelle kallal seda toime pannakse. Mitte nii, et mõrvas osales kaks inimest – üks tapja, teine ohvrina. Massimõrv oma osalejate rohkusega oleks siis midagi «Teeme ära» taolist… Sattusime jälle pesemata huumori valdkonda.

Liiklusõnnetuse (nagu ka näiteks looduskatastroofi, tulekahju, varingu vms) puhul aga ei saa mingist osalemisest üldse rääkida, sest ega süüdlanegi seda meelega korraldanud. Kui on teada, kelle süü läbi avarii juhtus, võib öelda põhjustas avarii või tegi avarii. Alati sobib väljend sattus avariisse, olenemata sellest, kas jutt käib süütust kannatajast või süüdlasest. Kui aga rääkida mõlemast kui osalejast, jääb mulje, nagu oleks liiklusõnnetus hoolega organiseeritud üritus, millest oodatakse rohket osa­võttu.

Keeletoimetaja tähelepanekuid avaldame kord kuus.