Raul Kiivet

FOTO: Toomas Huik / Postimees

TÜ tervishoiu­korralduse professor Raul Kiivet leiab, et arstiabis kehtib meil nõukogudeaegne kontseptsioon, kus kodanik tuli töökorda seada, kuid tema toimetulek polnud enam riigi mure.
 

Miks piirdub abi tervisehäirete korral Eestis haiglaraviga ja kas arstiteadus suudab asendada hoolivust ja hoolitsust? Sellest kirjutas eakate patsientide näitel Postimehes Rein Vahisalu kirjaniku elegantsi ja sõnaosavusega («Kutsuge aeglane abi! Kiiresti!», PM 8.01). Samas oli loo sisu kogenud arstile omaselt empaatiline ja kriitiline arstiabi võimaluste suhtes.

Tõesti, tänapäeva Eestis lõpeb väga paljude haigete jaoks haigla uksel mitte ainult arstiabi, vaid üldse kogu asjatundlik abi, sest peremeditsiin ei saa asendada Eestis olematut järel-, hooldus ja koduravi.

Selleks on meil üksikud asutused, kuid puudu on inimestest, kes seda abi osutaksid, ja süsteemist, mis seda rahastades käigus hoiaks. Krooniliste haigete ja eakamate patsientide aitamise aspektist oleme Eestis ikka veel eelkoolieas – ei suuda ette näha oma seniste tegematajätmiste tagajärgi.

Mis on sellise olukorra põhjused ja kuidas seda muuta? Põhjused on nii arstiabis endas kui ühiskonnaelu üldises korralduses, kuid peamine probleem on selles, et viimase kümne aastaga on Eestis peatunud tervishoiusüsteemi ja sotsiaalsektori arendamine ning nende koostöö kontseptsioon puudub sootuks.

Tänapäeva Eesti erineb Nõukogude Eestist paljuski nagu öö ja päev. Arstiabi kättesaadavus ja kvaliteet on üks edulugudest, kuid siiani on arstiabi meil tähendanud eeskätt haiglaravi. See on nõukogudeaegne kontseptsioon, kus kodanik oli tootmisühik, mis tuli vastavas töökojas töökorda seada, kuid tema üldine hakkamasaamine ega toimetulek polnud enam riigi mure.

Oluline on siinkohal meenutada, et N. Liidus oli eakate eest hoolitsemisega sama lugu – see oli perekonna ja järeltulijate, mitte riigi ülesanne. Riik tagas sunnismaisuse sissekirjutuse ja elamispindade puudusega, mistõttu põlvkonnad elasid koos ning vanade eest hoolitsemine oli muudetud noortele ainuvõimalikuks valikuks, sest neil lihtsalt polnud kuhugi minna.

Tänapäeva Eestis on võimalused hoopis teised – viimane aastakümme on kodulaenu peale surutud ka neile, kes seda tagasi maksta ei suuda. Tulemus on ootuspärane – igaüks, kes vähegi saab, elab omaette. Või siis olukord, millest Maimu Berg kirjutas hiljuti Päevalehes – Eesti pensionärid on üksi, sest üha rohkem nende lastest töötavad välismaal.

Selline on reaalsus Eestis praegu, kuid riigi sotsiaalpoliitika on jäänud kinni Nõukogude aega, mil lähedaste puudumisel oli hädasolija päästmine tema enda mure.

Eestis arstiabi ja hoolduse vahel olevat lõhet ei saa ületada ei kiirelt ega mugavalt. Vastupidi – pingutus võtab vähemalt viis kuni kümme aastat, nõuab sihikindlust ja püsivat poliitilist tahet. Tsiteerides Rein Vahisalu – lahendus ei paikne kolmnurgas haigla-kiirabi-kodu, vaid koduteenuse-hooldekodu-vanadekodu vahel. Lahendus ei ole ühekordses rahaeralduses ega mõnes seadusemuudatuses, vaid plaanipärases investeeringus inimestesse.

Sel lahendusel on kolm komponenti: vaja on koostada Eesti tervishoiu arengukava koostöös sotsiaalsektoriga, suurendada järsult õendus- ja hoolduspersonali koolitamist ning luua täiendavad rahastamismehhanismid nende teenuste püsivaks arendamiseks.

Eesti tervishoiu arengukava koostamine on ülimalt vajalik, sest viimane tehti Maailmapanga Tervishoiuprojekti algatamisel 15 aastat tagasi. Milleks veel üks paber, kui igal arstlikul erialal ja igal haiglal on Eestis juba ammu arengukava, samuti kiirabil ja esmatasandil?

Kuid selles just häda ongi – need on asutuse- ja erialakesksed plaanid, mille tõttu mitte ainult eakad ja puudega isikud, vaid kõik kroonilised haiged ekslevad raviasutuste ja erialade rägastikus ning osa toimivast süsteemist on täiesti puudu.

Eesti arstiabi rahastamine on jäigalt teenusepõhine – kui tehakse uuring, operatsioon või vastuvõtt, koguneb arsti või raviasutuse sissetulek ja vastava teenuse osutamisega piirdub ka vastutus. Nii on ju loomulik, et haiglas tehakse kõik, mis tehniliselt võimalik, kuid haigla ukse taga on haige üksi.

See pole olukord, mida saaks lahendada üksiku arsti ja õe empaatia abil või ühe raviasutuse piires, vaid see nõuab hinnangut praeguse arstiabisüsteemi toimimisele, et mõista, mida vajavad haiged toimetulekuks iseenda ja oma tervisehädadega.

Kuigi arstide arv Eestis väheneb, on neid seni veel sama palju kui mujal Euroopas – kolm arsti tuhande elaniku kohta. Eesti tervishoiutöötajate seas väheneb hoopis enam õdede ja hoolduspersonali arv, keda juba praegu on Eestis kolm korda vähem kui Soomes ja Rootsis. Erinevus seisneb õdedes ja hooldajates, kes Põhjamaades tegutsevad koduõenduse ja hooldusteenuste eri vormides.

Probleemi teine pool on sotsiaaltoetuste ja -teenuste valik ja kättesaadavus, mille kohta tegi riigikontroll hiljuti väga asjaliku ja pädeva aruande, keskendudes riigi tegevusele puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamisel.

Aruande peamiseks sõnumiks kujunes, et praegused rahalised toetused ei aita abivajajaid nende tervisehädadega toimetulekus ja sama rahaga tuleks hoopis arendada sotsiaalteenuseid. Rahaline toetus on mugavuslahendus, kuid raha ise ei aita, kui selle eest pole kelleltki sobivat teenust või toetust osta, sest neid pole välja kujundatud.

Sotsiaalsektori arendamine on reaalne võti tööpuuduse vähendamisele Eestis. Osaajaline töö eakate ja teiste abivajajate kodudes ei nõua mahukat erialast väljaõpet, vaid ühiskonna moraalset ja maksupoliitilist valmisolekut teha selline tegevus võimalikuks. Eile töötuks jäänud ehitaja ehk ei sobi kohe koduhoolduse pakkujaks, aga kui selleks täna-homme ühtegi sammu ei astuta, siis on inimesed endiselt tööta ja abivajajad abita.

21. sajandi arstiabi pole mitte aparaadikeskne, vaid põhineb inimesel, kes haiget aitab. Internetipõlvkonnale ja e-tervise fanaatikutele teadmiseks: SMS ja MSN ei ravi haigusi ning tervis ei ole ühe kliki kaugusel – vaevusi leevendab õppinud inimeste asjatundlik ja sihipärane tegevus.

Valimisvõitlus on alanud, aga sotsiaalvaldkond pole Eestis poliitikute jaoks ikka veel oluline. Erakondade valimisloosungeid pole seni veel lahti seletatud ja käesoleva loo kontekstist lähtudes tahaks küsida, kas tõesti praegusest tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemist meile «aitab» ja «võib kindel olla, et midagi ei muutu». Loodan väga, et vastused kujunevad vastupidiseks ja hakatakse vastama küsimustele, mis on Eesti tervishoius tõeliselt olulised.

Eesti patsientide vajadused ei ole kaetud, ei eakate ega nooremate omad, ning Eesti tervishoid vajab arenguks lisaressursse. Arendamata on Eestis järel-, hooldus- ja koduse ravi võimalused ning selleks on vaja järsult suurendada õendus- ja hoolduspersonali koolitamist ning luua uusi töökohti ja teenuseid, mis aitaks muuta arstiabi patsiendikesksemaks.