Õiguskantsleri kantselei õiguskorra kaitse osakonna juhataja kirjutab Eesti Vabariigi esimese õiguskantsleri küüditamisest 1941. aasta juunis Nõukogude Liidu poolt.
Heili Sepp: kuidas Eesti esimene õiguskantsler «ränkraskete kuritegude» eest küüditati (1)
Pöördumine ENSV julgeolekuministrile seltsimees Kummile
«Sündisin 20.04.1929. a Tartus riigikohtuniku tütrena. 1936.a asusime kogu perega elama Tallinnasse, kus ma ühtlasi lõpetasin 1941. a algkooli V klassi. Pärast nõukogude korra kehtestamist ENSVs töötas mu isa Anton Karli p[oe]g Palvadre juristkonsultina artell «Rubolis» ning mina koos õe ja emaga olime tema täielikul ülalpidamisel. 14. juunil 194[1] saadeti mind koos perekonnaga asumisele Kirovi oblastisse, kus asusime Malmõži linnas kolmekesi – ema, õde ja mina.»
Nii algab 19-aastase Lea Palvadre pöördumine, mis on adresseeritud «ENSV julgeolekuministrile seltsimees Kummile.» On aasta 1948. Lea peab andma selgitust, miks viibib tema, väljasaadetu, juba kolmandat aastat Eestis. Neiu kirjeldab tagasiteed Eestisse ja oma õpinguid, esitab suurepärase iseloomustuse tööandjalt ning väljendab arusaamatust, miks peetakse tema viibimist kodumaal ebaseaduslikuks.
Kirja lõpus jõuab ta tagasi isa juurde: «Minu isa, Anton Karli p[oe]g Palvadre suri 16. jaanuaril 1942. Sverdlovski oblastis, mille kohta saime teate 5.05.1942.» Lea isa oli Eesti Vabariigi esimene õiguskantsler ja kauaaegne riigikohtunik Anton Palvadre. Nad olid üks tuhandetest Eesti peredest, kelle elu muutus pöördumatult 14. juunil 1941. aastal.
Vaid aasta varem oli maailm hoopis teine.
1940. aasta märtsis esitas õiguskantsler Anton Palvadre riigikogule oma esimese ülevaate, kus kajastas selle uue institutsiooni 1938. ja 1939. aasta tegemisi. Ülevaate sissejuhatuses kirjeldatakse õiguskantslerit kui «ülemvalvurit», kelle ülesanne on vaadata, «et riigivõim käiks seaduslikku teed ja voolaks seaduslikkude kanalite kaudu». Märtsikuised lehed kirjutavad ka õiguskantsleri esimesest kohtuvõidust. Tallinna linnavalitsus oli jätnud õiguskantsleri ettekirjutuse täitmata ning seetõttu võttis kantsler ette kohtutee, mille võitis kuni Riigikohtuni välja.
1940. aasta juunikuine meedia leiab õiguskantsleri nii president Pätsi audientsilt kui suvitajate hulgast Elva linnas. See ei tähenda muidugi, et elu olnuks vaid rõõm ja hiilgus. 1940. aasta märtsis on just Anton Palvadre üks neist, kelle õlgadel kanti leinamajast välja Anton Hansen Tammsaare tammepuust kirst. Anton Palvadre määrati Tammsaare lese palvel kohtu poolt ka kaaseestkostjaks kirjaniku kahele alaealisele lapsele. See oli elu, täis tööd ja puhkust, inimlikku rõõmu ja leina. Normaalne elu.
Ja siis pöördus kõik kiiresti pahupidi. Juunisündmuste järelmid puudutasid ka õiguskantslerit. 25. juulil 1940. aastal lõpetas peaminister presidendi ülesannetes õiguskantsleri tegevuse ja kaotas nimetatud ametikoha üldse – «ühenduses vabariigi presidendi ülesannete üleviimisega peaministrile osutus otstarbekaks õiguskantsleri ülesannete täitmine panna kohtuministrile.» Samal päeval vabastati ametist Anton Palvadre ja kogu tema meeskond. Sõltumatut seaduslikkuse «ülemvalvurit» ei olnud selles maailmas enam vaja. Üks vabariigi tunnustatumaid juriste oli mõnda aega tööta, siis tegutses juristkonsultina.
14. juunil 1941. aastal arreteeriti nii Anton Palvadre kui ta abikaasa ja kaks tütart – 16-aastane Aime ja 12-aastane Lea. Nädalapäevad varem koostatud määrus, mille alusel vahistamine toimus, nimetas kolm süüdistust: Anton Palvadre tegevus menševik-kontrrevolutsionäärina, töötamine õiguskantslerina ning trotskistist vend.
Ehk võib lugeda üheks elu paradoksiks seda, et just Anton Palvadre võttis 20 aastat varem (25. juulil 1921. aastal) noorukese Eesti Vabariigi riigikogus sõna, et mõista kirglikult hukka hulgalised vahistamised, kus arreteerituid süüdistati sidemetes enamlastega enne 1918. aastat. Talle ei andnud rahu, et vangimajad aina täituvad, kuigi vana korra ajal tehtud teod tuleks selja taha jätta ja vanad asjad lõpetada.
Palvadre toonane manitsus kõlab ajatult humaansena:
«Mina leian, et sarnane asjade ülesvõtmine sisepoliitikas küll selleks mitte kaasa ei mõju, et meie kodanikkude keskel rahulikku meeleolu luua ja laiemaid hulki lepitada meie riigi, meie valitsuse korraga.»
Nõukogude võimu poolt kaks aastakümmet hiljem korraldatud lausarreteerimised viisid Anton Palvadre vangilaagrisse, kus ta mõne kuu pärast suri. Me ei tea, kuhu ta on maetud. Seetõttu ei saa tema naasmine kodumulda ilmselt kunagi võimalikuks.
Palvadre pere jõudis Eestisse siiski tagasi, olgugi et alles 1956. aastal. Teiste seas ka Lea, kes oli hoolimata ülaltsiteeritud kirjas esitatud palvetest tagasiasumisele saadetud. Veel 1954. aastal üritas Lea Palvadre taotleda naasmisluba Eestisse, kuid taotluse rahuldamisest keelduti, viidates tema isa ränkrasketele kuritegudele. Argument, et isa, kelle väidetavate kuritegude pärast ta välja saadeti, on aastaid surnud, heideti keeldumisotsuses kõrvale kui tähtsusetu.
Nii kummaline, kui see ka pole, võis otsustajatel viimases küsimuses isegi õigus olla. Anton Palvadre surm nagu kelle tahes teise sel ööl arreteeritu surm ei vähendanud olnu tähendust ühelgi moel. Lea Palvadre pühendas oma hilisema elu isa mälestuse jäädvustamisele. Küllap saab tema töö kindla koha ka Anton Palvadre elulooraamatu koostamisel, mille stipendiumikonkurss äsja Õiguskantsleri kantseleis edukalt lõppes.
Anton Palvadre pere lugu on üks paljudest, millele juuniküüditamise 75. aastapäeval mõelda.