Artur Talvik: saatan on parteis

Artur Talvik Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

«Üks tont käib ringi mööda ilma – korruptsioonitont», kirjutab riigikogu Tallinna Sadama uurimiskomisjoni esimees Artur Talvik.

Kala hakkab mädanema peast. Meil on pikka aega olnud peaks kaks administratsiooniparteid: Reformierakond riigis ja Keskerakond Tallinnas. Esimene üritab kõigest jõust näidata, et nemad on puhastumise teel. Nad on saanud enda ridadesse nii mõnegi sümpaatse liikme, mõni neist kuulub ka praegusse valitsusse. Fassaadi taga aga möllavad endiselt kalevlillod ja rainrosimannused, mandaadita poliitarhitektid, kes esindavad kohaliku poliitika kõige räpasemat poliittehnoloogilist mõtlemist.

Üks usinamaid fassaadisilujaid on kilekotiskandaalist tuttav valgekampsunimees, kelle üleöö saabunud meelepuhastuses ei veena mind isegi püssiga ähvardades. Keskiga on olukord isegi parem: suur juht ja õpetaja on KAPO uurimise all ja ka Toobali vahetus on positiivne märk. Aga sellest ei piisa põhimõtteliseks muutuseks.

Parteides ei muutu midagi, kui seal ei arene sisedemokraatia. Suurparteide üldkogudel osaleb ainult murdosa erakonna liikmetest ja just nemad valivad juhatuse. See on demokraatia teesklemine. Mõttelaad, et partei edu valimistel on võrdne kampaaniasse pandud raha hulgaga, on üks peamisi parteilise rahaahnuse põhjuseid. Kui võimule saamise eesmärk on ainult võim ise, siis saab ka kampaaniaks rahakauplemine olla mõjuvõimuga kauplemine ja rahastajatele soodsate võimaluste loomine.

Ainult võimuhoidmise huvidest lähtuv partei soovib kõike salastada. Nii on salastamise soov lausa haiglaslikult levimas ka riigi osalusega ettevõtetesse. Ärisaladuste taha tahetakse peita oskamatust ja varjata sulaselged lollused. Seetõttu kardavad võimuparteid vahetust, sest äkki tulevad nii avalikuks korruptiivse sisuga lood.

Õnneks tänased riigikogu kaks uut erakonda tõestasid, et saab ka teisiti, kuid see oli pigem erand. Võrdsemad tingimused valimisel on üks püsivate muutuste eeldus. Kui erakond ei tegutse ideoloogiliselt, siis inimesed liituvad sellega pigem isikliku kasu saamise eesmärgil. Vabaerakonnas on liikmeid, kes on rahulolematuse tõttu praeguse parteilise korraldusega lahkunud teistest erakondadest ja soovivad erakondade elukorraldust kardinaalselt muuta. Seda ongi proovitud teha erinevaid võtteid kasutades, aga kahjuks on võimuparteide status quo hoidmise soov esialgu peale jäänud. Aga uued erakonnad ei tohiks edaspidi valitsusse liiga kauaks jääda.

Reformierakonnaga seotud küsitletud üritasid läbivalt tõestada komisjonile, et kõik parteid on ühesugused. Osaliselt saab nõustuda, lähtudes vaatenurgast, et igasugune võim korrumpeerib võimulolijaid. Küsimus on selles, et kui kiiresti. Samasuguse järelduse tegime raportis ka riigiosalusega ettevõtete nõukogu ja juhatuse liikmeks olemise kohta. Mitmed küsitletutest lausa toonitasid, et liiga kauaks juhtivale kohale jäänud inimesed hakkavad seda ettevõtet pidama justkui enda omaks. Sama võrdluse võib tuua ka riigi tasemel: ent kui riigi juhtimine on liiga kauaks samadesse kätesse jäänud, võib see samad mured veelgi suurema tagasilöögina kaasa tuua.

Komisjoni töö ja juhtkonna vahetuse tulemusena saab Tallinna Sadam loodetavasti tükiks ajaks väga heasse korda. Probleem on aga laiem, sest riigiettevõtete parteiline juhtimine kestab praeguse seisuga edasi, seega ka kalduvus läbipaistmatusele ja ebakompetentsusele. Ettevaatavalt teeb aga juba väga murelikuks läbipaistmatus Rail Balticu asja ajamisel.

Poliitiline korruptsioon on selle kuriteoliigi tipp. Parim viis sellega võitlemiseks on otsustajate roteerumine. Ei tohi lasta ühtedel ja samadel inimestel liiga kauaks võimu juurde jääda, kuid vahetus ei saa toimuda lihtsalt vahetuse pärast. Nii võib juhtuda, et uus tulija õpib vanade rebaste nipid kiiresti selgeks ja astub ruttu samasse auku. Peltsebuli siiski peltsebuliga välja ei aja. Vahetus nõuab mentaliteedi muutumist kogu ühiskonnas. Ja see on juba kõvem pähkel, mida närida.