/nginx/o/2020/02/25/12972419t1h3cb0.jpg)
Täna algab Lahtis 7. soome-ugri rahvaste maailmakongress, millest võtavad osa Eesti, Soome ja Ungari president. Kokku osaleb 174 soome-ugri rahvaste delegaati ja 269 vaatlejat. Seda on tunduvalt vähem kui eelmistel kongressidel. Kokku võiks aga soome-ugri rahvastel olla 298 delegaati, kirjutab MTÜ Fenno-Ugria asutuse nõunik Jaak Prozes.
Kongressile eelnesid enamiku Venemaa suuremate soome-ugri rahvaste rahvuskongressid, mida kevadtalvel pidasid karjalased, komid, marid, permikomid ja udmurdid. Kongresside põhiküsimuseks sai delegaatide valimine maailmakongressile. Reglemendi järgi on üle 50 000 rahvaarvuga soome-ugri rahvastel õigus saata kongressile 20 delegaati ja 20 vaatlejat. Kongressid korraldanud soome-ugri rahvad on kõik suuremad, paraku esindab marisid ja udmurte vaid 5, mordvalasi 6, permikomisid 1 ja karjalasi 12 delegaati.
Mis põhjustas delegaatide arvu tunduva vähenemise? Ilmselt tuleb otsuse juuri otsida kaugemalt ajaloost. Eelmisest kongressist, mis toimus 2012. aastal Siὀfokis (Ungari), on möödas neli aastat ja maailm on muutunud. Ka Vene riigi rahvuslik ideoloogia on muutunud. Mitmeid märke oli võimalik välja lugeda juba varem, kui jälgida eelkõige Venemaa kultuuriministri Vladimir Medinski väljaütlemisi.
Ta esitas näiteks 2016. aasta veebruaris toimunud Ühtse Venemaa kongressil seisukoha, et «soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee tegevus on suunatud soome-ugri rahvaste vastandamisele Venemaa identiteedi vastu». Seega on selge, et Venemaa on võtnud kursi uue identiteedi loomisele. Sellesse konteksti soome-ugri, turgi ega ka slaavi rahvaste koostöö ei sobi kuidagi. Sinna sobib loosung «Mõ vse rossijane» («Meie kõik oleme venemaalased»).
Selle loosungi all toimus ka enamik Venemaa soome-ugri rahvaste kongressidest, teistest rahvuslikest üritustest rääkimata. Tulemuseks on sõnapaari «soome-ugri» vältimine, vähemalt ühiskondlik-poliitilises kontekstis. Nii näiteks ei rõhutanud ükski Venemaa soome-ugri rahvaste kongress erinevalt varasematest oma lõppdokumendis soome-ugri rahvaste koostöö vajalikkust ega oma rahva kuulumist soome-ugri rahvaste sekka. Samuti ei kutsutud oma kongressidele Eesti, Soome ja Ungari vaatlejaid, mis eelmistel kongressidel oli üsna tavaline.
Miks siis soome-ugri küsimus ärritab? Eelkõige sellepärast, et selles nähakse vastandumist uuele venemaalase loomise ideoloogiale. Eriti halb on, et selle taga olevat Eesti, Soome ja Ungari – Euroopa Liidu liikmesriigid, kes aitasid Venemaa vastu sanktsioone kehtestada. Veelgi enam, Venemaa jaoks on need riigid, kes on USA «käpiknukud».
Sellel foonil pole midagi kummalist, kui taas kaevatakse välja vana 1937/38 soome-ugri «vandenõuteooria», mille eesmärk olla soome-ugri vabariikide eraldamine Venemaast. Samuti ei meeldi see, et Eesti ja Soome toetavad soome-ugri keeltes väljaantavaid raamatuid. Sel teemal võttis halvustavalt sõna koguni Venemaa Riigiduuma spiiker Sergei Narõškin. Ei meeldi ka see, et meie kõrgkoolides õpivad Venemaa soome-ugri rahvaste üliõpilased, või üldisemalt kogu soome-ugri rahvaste koostöö. «See koostöö võib ju esmapilgul olla hariduslik-kultuuriline, aga vaat, mis Ukrainas juhtus!» Ka selliseid arvamusi võib Venemaa meedias lugeda.
Tegelikult ei meeldi Venemaale asjaolu, et soome-ugri küsimus on rahvusvaheline küsimus, ning Eesti, Ungari ja Soome juhivad tähelepanu Venemaa soome-ugri rahvaste raskele olukorrale. Venemaale endale tundub, et nende rahvaste olukorraga on kõik korras, nad laulavad ilusaid rahvalaule ja tantsivad, neil on tore käsitöö ja maitsvad rahvustoidud. Rohkem pole vajagi.
Selle põhjal on selge, et Venemaa soome-ugri rahvaste rahvuskeelsete koolide või üldisemalt hariduse küsimustes nähakse näiteks katset hoida neid eemal Venemaa ajaloo, keele ja kultuuri rikkusest. Rääkimata sellistest seisukohtadest, et Venemaa soome-ugri vabariikide kohalikes ja riigiametites peaks osatama põlisrahva keelt või loodusvarade, nende tootmisprotsessi otsustamise ja tulu jagamise juures peaks kõlama põlisrahva hääl. Viimases nähakse kohe ohtu Venemaa terviklikkusele ja riigi majandushuvide kahjustamist.
Proovigu vaid vadjalased ja isurid midagi öelda Laugasuu (Ust-Luuga) sadamaehitiste kohta või handid-mansid gaasi- ja naftatööstuse arendamise kohta oma pühakohtades. Kohe muutuvad nad eelkõige eestlaste käsilasteks, kes teadagi ei tegutse mitte põlisrahvaste huvidest lähtuvalt, vaid teenivad USAd.
Sellel foonil ongi aktiviseerunud Vene riigi toetatav Venemaa Soome-Ugri Rahvaste Assotsiatsiooni tegevus, mis püüab soome-ugri küsimust muuta Venemaa siseasjaks ja soovib vastanduda rahvusvahelist koostööd arendavale Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiivkomiteele. Sealt tulevad ka mõtted, et delegaatide arvu peaks vähendama soovitavalt viieni iga suurema soome-ugri rahva kohta, kes aga assotsiatsiooni juhtidele selle arvu kõrva sosistas, jääb omakorda teadmata.
Muidugi tuleb assotsiatsioonist ka muid ettepanekuid, et näiteks võiksid soome-ugri rahvad maailmakongressil arutada fašismi ja ajaloovõltsimise problemaatikat. Tõesti, miks arutada soome-ugri keelte ülikiire hääbumise põhjuseid Venemaal või naftatootjate sigadusi...
Delegaatide arvu vähenemine tuli siis sellistest asjaoludest. Ametlikult tuldi aga välja eelkõige seisukohaga, et delegaatide arvu vähenemise põhjustas Venemaa raske majandusseis ja selles on süüdi ka soome-ugri riigid. Samuti väideti, et muidu ei jätku vabariigi eelarves raha rahvuslike pidustuste jaoks. Eriti küünilisena muidugi mõjus väljaütlemine raha puudusest karjalaste suust, sest sealt Lahtisse sõitmiseks ju väga palju raha ei kulu.