Miks siis soome-ugri küsimus ärritab? Eelkõige sellepärast, et selles nähakse vastandumist uuele venemaalase loomise ideoloogiale. Eriti halb on, et selle taga olevat Eesti, Soome ja Ungari – Euroopa Liidu liikmesriigid, kes aitasid Venemaa vastu sanktsioone kehtestada. Veelgi enam, Venemaa jaoks on need riigid, kes on USA «käpiknukud».
Sellel foonil pole midagi kummalist, kui taas kaevatakse välja vana 1937/38 soome-ugri «vandenõuteooria», mille eesmärk olla soome-ugri vabariikide eraldamine Venemaast. Samuti ei meeldi see, et Eesti ja Soome toetavad soome-ugri keeltes väljaantavaid raamatuid. Sel teemal võttis halvustavalt sõna koguni Venemaa Riigiduuma spiiker Sergei Narõškin. Ei meeldi ka see, et meie kõrgkoolides õpivad Venemaa soome-ugri rahvaste üliõpilased, või üldisemalt kogu soome-ugri rahvaste koostöö. «See koostöö võib ju esmapilgul olla hariduslik-kultuuriline, aga vaat, mis Ukrainas juhtus!» Ka selliseid arvamusi võib Venemaa meedias lugeda.
Venemaa soomeugrilaste raske olukord
Tegelikult ei meeldi Venemaale asjaolu, et soome-ugri küsimus on rahvusvaheline küsimus, ning Eesti, Ungari ja Soome juhivad tähelepanu Venemaa soome-ugri rahvaste raskele olukorrale. Venemaale endale tundub, et nende rahvaste olukorraga on kõik korras, nad laulavad ilusaid rahvalaule ja tantsivad, neil on tore käsitöö ja maitsvad rahvustoidud. Rohkem pole vajagi.
Selle põhjal on selge, et Venemaa soome-ugri rahvaste rahvuskeelsete koolide või üldisemalt hariduse küsimustes nähakse näiteks katset hoida neid eemal Venemaa ajaloo, keele ja kultuuri rikkusest. Rääkimata sellistest seisukohtadest, et Venemaa soome-ugri vabariikide kohalikes ja riigiametites peaks osatama põlisrahva keelt või loodusvarade, nende tootmisprotsessi otsustamise ja tulu jagamise juures peaks kõlama põlisrahva hääl. Viimases nähakse kohe ohtu Venemaa terviklikkusele ja riigi majandushuvide kahjustamist.