Mart Raudsaar: vihakõnest meestele ja naistele

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Vist kuulsin terminit «vihakõne» esimest korda ühel seminaril Tartu Ülikoolis kuusteist aastat tagasi. Mälu pingutades meenub, nagu oleks seda pruugitud Põhja-Iirimaa (vihaste) katoliiklaste ja protestantide kontekstis. Termin tundus igatahes väga teoreetiline.

Viimastel aastatel on fraasi vaba kasutus Eesti avalikus ruumis muutunud seevastu justkui praktiliseks igameheõiguseks. Vaevalt küll, et igaüks ingliskeelse sõnapaari «hate speech» toortõlget ühtviisi mõistab. Kuna soovitaksin «vihakõne» asemel kasutada Johannes Aaviku uudissõna «herjamine», siis peaksime arutlema, kuidas seda väljendit Eesti kultuuriruumis mõista. Vastasel korral võib sellega juhtuda nagu «vuplitega», mis oli Aaviku sõna naiste aluspükste jaoks, kuid mis ei seganud Maratil neid reklaamimast lausega «vuplid meestele ja naistele».

Herjamine pole muidugi pelgalt naiste asi. See tähendab vaenulikke üleskutseid isiku või grupi suhtes lähtuvalt soost, rahvusest, reglioonist, puuetest või seksuaalsest sättumusest. See tegevus on paljudes riikides kriminaliseeritud, kuid praktika erineb. Eesti seadustest ei leia me «vihakõne» terminit, selle asemel räägib karistusseadustiku paragrahv 151 «vaenu õhutamisest», mis on sisult iseenesest kattuv.

Proovin seletada lihtsalt, kuidas võiks mõista herjamist demokraatlikus riigis, kus ometi kehtib sõnavabadus. Kui keegi ütleb, et talle pagulased ei meeldi, siis see peaks kuuluma sõnavabaduse alla. Kui keegi aga ütleb, et talle pagulased ei meeldi ning lähme ja paneme nende majutuskoha põlema, siis see on juba herjamine. Teisisõnu, tegemist on üleskutsega konkreetsetele tegudele üksikisikute või gruppide vastu. Seega peaks hoiduma termini kergekäelisest kasutamisest, mida, mulle tundub, esineb Eesti avalikus debatis sarnaselt oponentide natsideks tembeldamisega, millest kirjutasin eelmises kolumnis.