Andrei Kuzitškin

FOTO: Erik Prozes

Vene kultuuri Eesti variandi olukord on nutune. Ainult et Eesti vene kultuuri mandumise peamine põhjus ei seisne mitte võimude poliitikas, vaid venelastes endas, kes ei hoia ega oska säilitada oma kultuuri, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Seda, et Eestis diskrimineeritakse venekeelset elanikkonda rahvuslikul alusel, võib kuulda ja lugeda sageli. Vahetpidamata kõlab niisuguseid väiteid Venemaa poliitikute, ajakirjanike ja ekspertide suust.

Juuni algul astus Venemaa föderatsiooninõukogu spiiker madaam Valentina Matvijenko järjekordselt välja piiri taga elavate venelaste eest ning kinnitas, et endise NSV Liidu aladel tekkinud riikide võimud püüavad kohalikke venelasi isoleerida suurest vene kultuurist. Ma olen täiesti kindel, et seda seisukohta jagavad arvukad Eesti venekeelse kogukonna aktivistid.

Tõepoolest, vene kultuuri Eesti variandi olukord on nutune. Ainult et Eesti vene kultuuri mandumise peamine põhjus ei seisne mitte võimude poliitikas, vaid venelastes endas, kes ei hoia ega oska säilitada oma kultuuri. Selle ere näide on Eesti Vene Teatri seisund.

Vene Teater vs. Draamateater

Teater asub suurepärases hoones, trupp on täielikult komplekteeritud, Eesti kultuuriministeerium maksab eeskujulikult kinni kõik teatri kulud, aga tulemusi ikka pole. Õigemini on, aga halvad. Kõik selgub paremini võrdluses, nii et võrdleme siis Eesti Draamateatrit ja Vene Teatrit. Istekohtade arv on neis enam-vähem võrdne: 700-800. Oma tegevuse rahastamiseks saab Draamateater kultuuriministeeriumilt 2,2 miljonit, Vene Teater 1,9 miljonit eurot. Sealjuures toob Draamateater aastas lavale üle 500 etenduse ja võtab vastu oma 120 000 külastajat, Vene Teater aga annab 260 etendust ja võtab vastu 40 000 külastajat.

Foto: Stanislav Moshkov/Denj Za Dnjom

FOTO: STANISLAV MOSHKOV/

Tuleb välja, et üks Vene Teatri külastaja läheb riigile maksma kolm korda rohkem kui üks Draamateatri külastaja. Vene Teatri sissetulekutes moodustab riiklik rahastus 66 protsenti, Draamateatril 30. Vene Teater saab etenduste pealt 20 protsenti kogutulust (450 000 eurot), Draamateater 30 (1,3 miljonit eurot). Selle juures on huvipakkuv, et halduskulud ulatuvad Vene Teatril 8 protsedini kogukulust, Draamateatril on need 5.

Möödunud aasta lõpetas Vene Teater kahjumiga. Teatri nõukogu esimees Jaak Allik saatis kultuuriministeeriumile, mida ta kunagi on ka ise juhtinud, palve eraldada teatrile abi üle 100 000 eurot. Vaat sellised tulemused siis!

Mõistagi, teatri majandustegevuse eest vastutab esijoones direktor Tõnu Lensment. Mu oponendid võivad kohe hõisata: vaat, jälle on eestlane süüdi! Ent direktor ei suuda mõjutada repertuaaripoliitikat, mille eest teatris vastutab kunstiline juht Igor Lõssov. Just Lõssov peaks andma endast kõik, et külastajad teatrisse tuleksid. Aga külastajaid ei tule! Mis on seda imekspandavam, et teisi venekeelse repertuaariga teatreid Eestis ju ei ole.

Vähe külastajaid

Saali täituvus oli möödunud hooajal ainult 25 protsenti. Miks? Ma usun, seepärast et Vene Teatri etendused on igavad ja magedad. Ma ise olen vaadanud kolme etendust, mille Igor Lõssov on lavale toonud. Minu meelest ei olnud need lihtsalt igavad, vaid ka andetud. Vaatajate reaktsiooni järgi otsustades, kes sammuvad kindlalt teatriuksest mööda, ei ole ma Tallinnas ainsana sellisel arvamusel.

Paljud asjatundjad ja teatriinimesed kinnitavad: Vene Teatrit ootab hukatus. Mõned on isegi tulipäiselt teinud ettepaneku see sulgeda, et mitte täielikult häbisse jääda. Tõepoolest, Riia ja Leedu vene teatreid tuntakse kaugel väljaspool Baltimaid, nad annavad sageli külalisetendusi Venemaal, pälvivad rahvusvahelistel teatrifestivalidel auhindu. Eesti Vene Teater oleleb nii Euroopa kui ka Venemaa teatrielu tagahoovis.

Venemaa saatkond, kes toetas teatri kunstilise juhi Igor Lõssovi ametisse nimetamist, veendus tema ustavuses ja vene patriotismis - ning unustas ta. Lõssov on «õige mees», aga mida ta teatris ja teatriga teeb, see enam neid, kes Venemaal Eesti kultuurielu kureerivad, ei huvita. Niisuguses olukorras peaks teatri nõukogu algatama ulatusliku ühiskondliku arutelu Vene Teatri olukorra üle.

Teatri päästmiseks on vaja panna diagnoos, selgitada välja haiguse põhjused. Kuid Vene Teater arutamisele ei kuulu, isegi teatri veebilehel ei saa vaataja tagasisidet anda. Kõige selle juures süüdistab Igor Lõssov probleemides ainult Tallinna publikut, kes tema meelest ei armasta teatrit ega saa sellest aru.

Varem tegutses Vene Teatri juures kriitikalabor, Venemaalt sõitsid kohale nimekad teatriteadlased ja lahkasid etendusi. Ent Igor Lõssov kriitikat ei vaja, tema tahab kuulda ainult kiidusõnu enda aadressil ja oma loomingu ülistamist. Veel enam, igasugust avaliku kriitika katsetki Vene Teatri suhtes võtab Eesti venekeelse kogukonna poliitiliselt angažeeritud osa kui vene kultuuri ründamist.

Samal ajal ei lahku Vene Teatrist aga mitte ainult vaatajad. Juba on hakanud lahkuma ka andekad näitlejad ja lavastajad: näiteks hiljaaegu läks teatrist ja koguni Eestist minema lavastaja ja koreograaf Ivan Strelkin. Telesaates «На острие» kuulutas Igor Lõssov, et «Vene Teater Eestis - see on geto». Võib-olla tõesti. Ainult et minu arvates muudab seda getoks just Igor Lõssov ise. Selles abistavad teda ka eestivenelased, kellele poliitika on tähtsam kunstist ja kes on seadnud enda kreedoks mõtte «olgu halb, peaasi et on oma».

Vene kultuurikeskus

Vene Kultuurikeskus. Foto: Peeter Langovits

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Mõnevõrra parem on Tallinna Vene kultuurikeskuse olukord. Sel munitsipaalasutusel on olemas soliidne baas suurepärases kohas, otse vanalinna külje all asuva imekena hoone kujul. Kuid pealinnale kohase tasemega üritusi toimub siin üsna harva. Peamiselt on tegu välismaiste kolmandajärguliste tähtede gastrollide ning isetegevusliku nukuteatri ja teatristuudio etendustega.

Tõsi, mais olid Vene kultuurikeskuse tähtsündmusteks kinofestival, kus esitleti filme Punaarmee võitudest Euroopas, ning kontserdid slaavi kultuuri- ja kirjakeele päevade puhul. Kuid ülejäänud aja valitseb Vene kultuurikeskuses isetegevus.

Tööveteranidele korraldatavaid õhtuid ilmestavad väga armsad laulumemmed ja rahvamuusika esitajad. Muide, vähemalt afiššide järgi otsustades ei toimu keskuses üritusi kaugeltki iga päev. Statistikat külastatavuse kohta mul hankida ei õnnestunud. Süsteemset tegevust vene kultuuri säilitamise ja arendamise nimel pole keskuses igatahes märgata. Elu keeb, tõeliselt keeb ainult Vene kultuurikeskuses asuvas restoranis.

Kõlvarti «võitlus»

Üllatavaks võib pidada seda, et Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart, kes sõnades muudkui võitleb venelaste õiguste eest, aitab tegelikkuses üsna vähe kaasa vene kultuuri säilitamisele. Mõned tema sellealased projektid on lõppenud korraliku segadusega. Näiteks Vene Muuseumi rajamine. Esimese hooga loodi lausa kaks ühe nimetusega asutust: mittetulundusühing Vene Muuseum ja sihtasutus Vene Muuseum. Seejärel otsustas Tallinna linnavõim võtta mittetulundusühingult eksponaadid ära ja anda need sihtasutusele. Seda asja tuli lahendada kohtus. Eksponaadid võeti ära. Siis aga hakkas Mihhail Kõlvart ka sihtasutust ümber korraldama, muutes Vene Muuseumi Tallinna Linnamuuseumi filiaaliks. Nii kaduski Tallinnast Vene Muuseum. Ja nüüd küsimus: kes on selles süüdi? Taavi Rõivas ja Reformierakond? Või siiski venelaste õiguste eest võitleja, keskerakondlane Miša Kõlvart?

Samasuguse segadusega lõppes Mihhail Kõlvarti projekt korraldada Tallinnas «totaalne etteütlus». Traditsiooniline kirjaoskuse kontrollimise üritus otsustati muuta poliitiliseks. Selleks aeti Tondiraba spordisaali kokku oma 2000 inimest, peamiselt Tallinna vene koolide gümnasistid. Ürituse juhiks kutsuti Leonid Jarmolnik, tuntud Moskva meelelahutaja.

Mihhail Kõlvart. Foto:

FOTO: Mihkel Maripuu

Jarmolnik ise korraldas enne etteütluse algust osalejate loenduse, siis aga arutles pikalt selle üle, kui tähtis on säilitada vene keelt kui osakest vene rahva kultuurist, kes peab võitlema katsete vastu võtta talt õigus kõnelda vene keeles. Loomulikult ei teadnud Mihhail Kõlvart, et nii suure auditooriumi korral on võimatu tagada kvaliteetset tegelemist tekstiga. Pealegi pidas Leonid Jarmolnik end ülal rohkem mõne lavasõu juhi kui lektorina. Ta katkestas tihti etteütluse oma etteastete, soolonumbrite, kommentaaridega. Ja lausa unustas lõpuks etteütluse teksti korrata. Nii ei sooritanudki keegi seda hindele «viis».

Aasta varem oli aga Tallinnas olnud viis viielist. Tõsi, aasta varem ei teinud ka keegi haridusüritusest poliitilist ettevõtmist ning etteütlus korraldati mitmel pool ja normaalsetes ruumides. Võrdluseks: minu kodukandis Tomskis sooritas möödunud aastal «totaalse etteütluse» hindele «viis» kolm, sel aastal üheksa inimest. Tallinnas tappis vorm sisu ning taas toodi vene kultuur poliitiliste ambitsioonide ohvriks.

Vene ajakirjandus

Mind hämmastas, et seda lugu ei ole üldse kommenteerinud Tallinna Ülikooli vene filoloogia õppejõud. Just nemad peaksid seisma vankumatult Eesti vene kirjakultuuri kaitsel. Muidu tuleb see neil hästi välja: ma olen ise osalenud Tallinna Ülikooli korraldatud vene diasporaa kultuurikonverentsil. Ma kuulsin seal palju huvitavaid ettekandeid vene kultuuri ajaloo kohta Eestis. Ainult et paraku ei jõua need ettekanded nähtavasti ülikooli seinte vahelt kaugemale, sest nende sisu ei mõjuta sugugi Eesti ajakirjanduse venekeelses segmendis tegutsevate ajakirjanike taset. Vigade arv tekstides, mida kirjutavad ja avaldavad Postimehe ja Delfi venekeelse portaali ajakirjanikud, lihtsalt vapustab.

Ma lootsin siiralt, et uue venekeelse telekanali ETV+ käivitamine parandab olukorda, kuid ma eksisin. Kvaliteetse ajakirjanduse asemel nägi ilmavalgust järjekordne provintsitelevisiooni «ime», täiesti võrreldav «Maardu uudistega». Uut kanalit iseloomustavad kohalikud rõõmusõnumid, saatejuhtide vähenõudlik stiil ning massilised vead ja keelekomistused. Üldmulje: tusameel, ebaprofessionaalsus.

Eriti on mind vapustanud ajakirjanikud, kes asuvad stuudios intervjuud tegema, aga küsimuste järgi on selge, et nad pole selleks korralikult ette valmistunud. Nad ei tunne, kas arutluse all olevat teemat või vestluskaaslast. Või mitte kumbagi. Loomulikult jõuavad aeg-ajalt ETV+ eetrisse ka säravad isiksused, näiteks tuntud ajakirjanik ja meelelahutaja Andrei Titov. On ka huvitavaid saateid huvitavate saatekülalistega. Ent ikkagi on kõige sagedasemad ETV+ eetrikülalised kuivus ja igavus.

Kanali loomise eesmärk oli seatud igati õigesti: Eesti venekeelse elanikkonna lõimimine maa üldise inforuumiga. Ainult et selle eesmärgi saavutamiseks on vajalikud sobivad instrumendid: kvaliteet, huvi ja kultuur. Võib-olla järgmisel hooajal toimuvad telekanali poliitikas mõningad positiivsed muudatused. Aga täna on ETV+ pelgalt Eesti venekeelse publiku inforeservaat.

Riik loob Eesti vene kultuuri säilitamiseks ja arendamiseks rohkelt võimalusi: eraldab hooneid, jagab grante, finantseerib tegevust. Kui vene kultuur kõige selle juures mandub ja kängub, on see juba selle kultuuri esindajate enda probleem. Ehk nagu öeldakse meil Venemaal: «Pole vaja peegli kallal tänitada, kui endal lõust viltu.»

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.