Ladakh FOTO: SCANPIX

Ladakh asub väga kõrgel, enamasti on tegemist platoode ja kurudega, mis asuvad ligi viie kilomeetri kõrgusel merepinnast. See asjaolu on tunda kohe, kui maanduda üheks maailma kõrgeimal asuvaks lennujaamaks peetaval Lehi lennujaamas, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.



Kuigi Ladakhi pealinnas Lehis moodustavad enamiku budistid, on siiski just moslemite pealetung ka seal muutmas jõujooni. Vaevu Paide-suuruses asulas on kerkinud just mošeesid ennaktempos, samuti on India ja Kašmiiri osariigi võimud suunanud hindusid ja moslemeid elama ja toimetama Lehi.

Sarnaselt Iisraeli asundustepoliitikaga Jordani jõe läänekaldal, on näiteks üle 500 moslemipere asustatud valdavalt budistlikusse linna. Kargili piirkonnas omakorda on hiljuti keelatud hiidvana budistlik komme jätta surnuid mägedesse, kus nende hing saab lahkuda ja keha toidab loodust. Haridusasutusteski tehakse vahet budistide, hindude ja moslemite vahel.

Ladakh. Foto: FOTO: Erki Loigom

Kõik need sammud on paljuski India keskvalitsuse ja moslemite omavahelise hõõrumise tulemus, kuid just India mõistes käputäis ladakhlasi on jäänud nende hammasrataste vahele kõige valusamal moel. On arusaadav, et piirkond on poliitiliselt tundlik ja kõik osapooled on sunnitud kaitsma oma huve, kuid tervele mõistusele on arusaamatu, miks majanduslikult kasutu ja viljatu mägine piirkond Pakistanile, Indiale ja Hiinale nii oluline on?

Fakt on, et selles ligi 70 aastat kestnud ja aeg-ajalt ägenevas konfliktis on mägedes kõrgmäestikuhaiguse kätte surnud rohkem võitlejaid kui reaalses sõjategevuses. Kõrgmäestikus paiknevad sõjaväebaasid on tekitanud haprale looduskeskkonnale pöördumatut kahju, sest prügikäitlust kui valdkonda armee ilmselt ei tunne.

Ladakh. Foto: FOTO: Erki Loigom

Igale Ladakhis matkajale on silmaga märgatav India sõjaväe massiivne kohalolek, väidetavalt on sõjaväelasi seal sama palju kui piirkonnas elanikke. Sõjaväelaste pildistamine on hullem kuritegu kui samalaadne jäädvustamine Põhja-Koreas.

Tänapäevastel maakaartidel on Jammu ja Kašmiiri kujutamine otseses sõltuvuses kaardijoonistaja huvidest. Nii näeme kõiki piirijooni punktiiridena ja piirkond on värvitoonilt kas erinev Indiast ja Pakistanist, või siis emba-kumba riigi tooni. Tihti kohtab osariigi nimetuse ees sõnaühendeid «India poolt okupeeritud...» või «Pakistani kontrolli all....».

India keskvalitsuse suur mure on seotud kogu regioonis leviva islamiäärmuslusega. Vaadake korra piirkonna kaarti. Pakistani põhjaalad on olnud aastakümneid Islamabadi kontrolli alt väljas ja hõimude kontrolli all, täna ja lähiminevikus on see olnud Pakistani Talibani tugiala. Kaugel ei ole Afganistani mässulisemad alad. Muide, Osama Bin Ladeni tabamispaik Pakistanis ei asu kaugel Jammu ja Kašmiiri piirist.

Ladakh. Foto: FOTO: Erki Loigom

India on maadelnud kogu oma ajaloo jooksul Pakistanist lähtuva terroriga ja just Kašmiiri segase olukorra tõttu kardavad Delhi strateegid võimalikku islami ja islamiterrorismi pealetungi seni suhteliselt rahumeelsesse Indiasse. Kuigi de facto piirijoon on Koreasid eraldava demilitariseeritud tsooni eeskujul üks karmimalt valvatud piire maailmas, on looduslike eripärade tõttu piiriülene sõjategevus tavaline. Peamiselt käivad Pakistani rühmitused ründamas India armeed just Srinagari regioonis. India ei soorita küll karistusoperatsioone Pakistani territooriumile, kuid «elab end välja» moslemikogukonna radikaalsemate eestvedajate peale India territooriumil. Kuna Pakistani võimudel puudub reaalne kontroll oma põhjaalade üle, on neil äärmiselt raske vastata Delhi õigustatud kriitikale piirkonna meeleolude eskaleerimisel.

Ladakh. Foto: FOTO: Erki Loigom

Meenutagem, et mõlemad riigid on võimekad tuumariigid. Kõik need piiriülesed ja piirisisesed tegevused on tekitanud tõsised väljaastumisi ja viha moslemikogukonna ning India riigi vahel, kus ladakhlased on lihtsalt kahe suure grupi vahelise võitluse ohvrid. Kui lisada siia Hiina tegevus samuti reguleerimata ja tunnustamata piiridega okupeeritud Aksai Chini piirkonnas, siis huvilisi pingete hoidmisel on enam kui piisavalt. Nimelt ei tunnista ka Hiina Kašmiiri India osana ja on selle kinnitamiseks haaranud endale 37 000 ruutkilomeetrit mägist maad. Aeg-ajalt «eksivad» Hiina sõdurid ka India territooriumile ja kipuvad sinna kahtlaselt püsivaid arendusi püstitama, põhjustades Delhi ja Pekingi suhetes teravnemisi.

Ka siis, kui Hiina uus isevalitseja Xi Jinping ja India peaminister Modi 2014. aasta septembris ligi veerandsajandi järel taas riigipeade tasemel kohtusid, seisid kahuritorud Aksai Chinis vastastikku valmis jõu keeles rääkima. Tiibetlastest elanikkond India poolel nõuab aga häälekalt piiride avamist ja ligipääsu pühale Kailashi mäele, mis on budistidele palverännakute sihtmärk.

Helgemat poolt ka. Soovitan Ladakhi minna reisisellil, kes armastab mägesid, loodust ja matkamist. Lehi tärkav turismitööstus ootab turiste, keda piirkonnas käib väga vähe, hinnanguliselt mõned tuhanded aastas. Enamasti on tegemist mägimatkadele keskenduvate lääne inimestega, kes rendivad suhteliselt soodsatel tingimustel endale giidi, mõned hobused ja kulgevad erinevate raskusastmete ja pikkustega matkadel läbi tõeliselt nauditavate maastike.

Ladakh asub väga kõrgel, enamasti on tegemist platoode ja kurudega, mis asuvad ligi viie kilomeetri kõrgusel merepinnast. See asjaolu on tunda kohe, kui maanduda üheks maailma kõrgeimal asuvaks lennujaamaks peetaval Lehi lennujaamas.

Ladakh. Foto: FOTO: Erki Loigom

Maandumine Lehi on juba omamoodi ekstreemne kogemus. Ruleerimisrada on kalde all, et maanduv lennuk saaks ülesmäge kergemalt pidama. Enne maandumist hoiatab kapten ebaharilikult suure müra eest ja mainib, et lennuki nina 20-kraadise kalde all on täiesti normaalne nähtus ja paanikat ei ole tarvis tekitada.

Mõnus karge ja puhas õhk sisaldab poole vähem hapnikumolekule kui merepinnal ja see on tunda juba loetud tundide jooksul. Pulss tõuseb väga kõrgeks, pea pöörleb, söögiisu kaob ja võib esineda oksendamist. Seetõttu tasub enne matkale asumist paar päeva Lehis veeta ja punaliblede arvu kasvatada.

Linn on nauditav. Kui kuskil on füüsiliselt tuntav rahuolek, ajatus ja reserveeritus, siis on see Leh. Budistidest linna põliselanikud on reserveeritud ja sõbralikud, keegi ei ürita olla pealetükkiv moel, mis lennu alguspunktis Delhis tahab närvid seest süüa. Hoiatan ette, et peale perioodi Ladakhis tundub Delhis toimuv tõeliselt harjumatu ja häirivana.

Ladakhi kliima on väga meeldiv – sajab harva, temperatuurid matkaperioodidel meeldivad, õhk on väga kuiv. Vaatamata füüsiliselt raskele pingutusele viie kilomeetri kõrguste kurude ületamisel, ei teki selga higikorda ja täiesti võimalik on läbida paarinädalane matk minimaalse pesemisega. Enamasti peale jääkülma Induse või selle lisajõekeste pesemisvõimalusi peaaegu pole.  

Matkapäevad on sisukad, sest läbitakse väga vähese asustusega keskajas elavaid külasid, mis tihti koosnevad vaid paarist väga vaesest majapidamisest. Hooned on askeetlikud, muldpõrandate ja aknaklaasideta. Väheste sademete tõttu on hoone katused tihti kaheldava veepidavusega. Inimesed on vaesed, kuid alati kenasti riides ja väärikad.

Ladakh. Foto: FOTO: Erki Loigom

Maapind on viljatu. Põllulapi pidamiseks vajalik pinnas on käsitsi kohale veetud ja selle harimine käib härjaga või lausa käsitsi. Kasvatakse peamiselt nisu, aga märgata oli ka kapsa kasvatamise populaarsust. Negatiivse poole pealt hakkas silma prügitemaatika, mis on siiski Aasiale kahjuks omane – parim prügijaam asub kodumaja hoovis.

Inimesed on sõbralikud, valdavalt umbkeelsed, kuid sätivad end meeleldi matkajate seltskonda mingit finantsilist tagamõtet omamata nagu võiks muu India kontekstis karta. Lapsed on siiski selgeks saanud ingliskeelse sõna «chocolate», mida siis ka usinalt ja lärmakalt kasutatakse.

Kogu elu külades käib käsitsi, mingeid mehhanisme põllutöö- või ehitusmasinate näol märgata ei ole. Hoonete ehitamiseks vajalik puit tuuakse üle mägede eeslite ja hobustega, teekonnad on mitmepäevased. Vanemad lapsed, kes koolis käivad, teevad seda samuti mägede taga Lehis ja paaris väiksemas asulas, peamiselt kloostrite juures tegutsevates koolides. Kodukanti satuvad järeltulijad seetõttu mitmekuulise lahusoleku järel. 

Ladakh. Foto: FOTO: Erki Loigom

Mägedes ja orgudes elavad ladakhlased on nomaadid. Kasvatatakse jakke, lambaid ja kitsi, keda sõltuvalt aastaajast karjatatakse kõrgetel mägiplatoodel või madalamates orgudes. Aga ka madalamad orud asuvad kõvasti üle kolme kilomeetri merepinnast, mistõttu on talved Ladakhis pikad ja külmad. Pealinn Leh on samuti novembrist aprillini maadpidi ligipääsmatu ja ainus liiklusvahend muusse maailma ongi lennuk. Need aga maanduvad vaid selge ilmaga.

Ladakh on tõeline pärl idamaade kultuuri ja eriti tiibeti budismi huvilistele. Säilinud kloostrid ja aktiivne usutegevus on nii levinud, et raske on paari nädala jooksul mitte sattuda mõnele palvusele või rituaalsele maskitantsuetendusele. Palverataste pööritamine külatänavatel muutub tahes tahtmata ka külaliste argipäeva loomulikuks osaks.

Fotograafidele on Ladakh paradiis. Ladakhi jooksumaraton kuulub ühe maailma ekstreemseimate  spordiürituste hulka. Selle on siinkirjutaja teada läbinud ka mõned eestlased. Suhteliselt arusaamatu on 42 kilomeetri läbimine sellises kõrguses, kus ka samm sammu haaval matkamine on teinekord suur katsumus.

Mägironijaid köidab maailma lihtsama ligipääsuga kuuekilomeetrine Stok Kangri mäetipp (kõrgus veidi üle 6100m üle merepinna), mille vallutamisega saavad hakkama kõik füüsiliselt heas vormis inimesed.  Seistes Kong Maru nimelisel kurul, võib selge ilma korral vaadata korraga Pakistanis asuvat K2 mäetippu, märgata Tiibeti lumiseid tippe Hiinas ja kõrgmäestikku India Himaalajas. Kuid unustada ei saa, et igal tipul ja orul on oma peremees, keda naaber hästi tunnistada ei taha.