/nginx/o/2016/06/14/5510525t1h445b.jpg)
Mälestust küüditamisest kannavad selle üle elanud ja koju tagasi pöördunud inimesed. Eesti kandis lisaks neile aga veel kümneid tuhandeid ohvreid, kelle saatusele pühendavad kooliõpikud ainult mõne rea ja kes mälestusüritustel tihti meelest lähevad, kirjutab ajaloolane Toomas Hiio.
Täna mälestatakse üle kogu Eesti 1941. aasta juuniküüditamise ohvreid, kuriteost möödub tänavu 75 aastat. Mälestatakse ka Lätis, Leedus ja endise Bessaraabia aladel, mis praegu on Moldova ja Ukraina osa.
NSV Liit oli vallutanud Balti riigid ja Bessaraabia aasta varem, 1940. aasta juunis. 1939. aasta sügisel Poolalt vallutatud Lääne-Ukrainast ja Lääne-Valgevenest oli 1941. aasta juuniks küüditatud kümneid tuhandeid inimesi. Seal lihviti juba Suure Terrori ajal välja töötatud meetodit, kus «vaenlased» mõrvati või saadeti vangilaagrisse, nende perekonnaliikmed aga küüditati. Teiseks küüditatute mälestuspäevaks Eestis, Lätis ja Leedus on 25. märts. Sel päeval 1949. aastal küüditati ainuüksi Eestist üle 20 000 inimese. Küüditamised olid osa NSV Liidu poliitikast okupeeritud aladel, mille eesmärgiks oli liita vallutatud maad kiiresti ja vägivallaga «nõukogude rahvaste vennalikku perre», kõrvaldades kõik need, kes olid selle vastu ja needki, kellest seda võis ainult oletada.
Küüditamised on suurim ühekordne massikuritegu, mis Eestis on toime pandud. 1941. aastal umbes 10 000, kaheksa aastat hiljem veel üle 20 000 inimese. Põhja-Venemaale ja Siberisse saadeti täiesti süütud inimesed: enamiku oma kodudest viidud inimeste, naiste, laste ja vanurite, ainus süü seisnes selles, et nad olid kellegi pojad, tütred, abikaasad või ka vanemad ning nad määratleti valitsuse otsusega «sotsiaalselt ohtlikuks elemendiks».
:format(webp)/nginx/o/2013/07/25/1919262t1h2594.jpg)
Paljud neist surid küüdituses ja 1941. aastal viidutest pääsesid viimased ellujäänud kodumaale alles veerand sajandi pärast ja hiljemgi. Mälestust massikuritegudest kannavad eeskätt ellujäänud ning küüditatute lapsed ja lapselapsed. Üle-eestiline organisatsioon Memento on ära teinud hiigeltöö ja viimase veerandsajandi jooksul jäädvustanud absoluutse enamiku NSV Liidu poliitiliste repressioonide ohvrite nimedest koos elulugudega ning need on ka veebis saadaval: http://www.memento.ee/trukised/.
Mälestust küüditamisest kannavad selle üle elanud ja koju tagasi pöördunud inimesed. Kuid Eesti kandis veel kümneid tuhandeid ohvreid, kelle saatusele pühendavad kooliõpikud ainult mõne rea ja kes mälestusüritustel tihti meelest lähevad. Need on inimesed, kes poliitiliste süüdistuste alusel vangistati, süüdi mõisteti ja pikkadeks aastateks Gulagi vangilaagritesse saadeti või surma mõisteti ja hukati. Mitte ühel päeval, vaid iga päev kuni Stalini surmani ning harvemini kuni NSV Liidu lõpuni. Üle 35 000 oli neid Eesti inimesi. Nende mälestamise üleriigilist päeva meil ei ole, kuid neid ei tohi me samuti unustada.
17. juunil 1940, kui NSV Liit alustas Eesti lõplikku okupeerimist, toodi koos Punaarmeega Eestisse ka hulk julgeolekuasutusi. NSV Liit oli politseiriik ja neid oli palju: siseasjade rahvakomissariaat (NKVD), Punaarmee ja laevastiku väekoondiste NKVD eriosakonnad ning eraldi allüksused, mis tegelesid raud- ja veeteede julgeolekuga. Esimesed inimesed vangistati juba enne lavastatud «rahva tahte väljenduse» demonstratsioone 21. juunil.
/nginx/o/2008/08/30/69828t1hee01.jpg)
Esimeste hulgas olid peale Eesti poliitilise politsei ametnike ja sõjaväelaste ka tšekistide vanad vaenlased: Vene valgekaartlased, kes pärast Vene kodusõda olid leidnud varjupaiga Eestis, ning kümned Poola sõjaväelased, kes pärast Poola purustamist 1939. aastal olid mitmesugusel viisil Eestisse tulnud: kes eesmärgiga jätkata võitlust NSV Liidu vastu Soome talvesõjas, kes lihtsalt põllutöölistena. 1940. aasta lõpuks oli Eestis poliitilistel põhjustel vangistatud juba umbes 1000 inimest. Veel üle 5000 inimese vangistati kuni 1941. aasta augustini, kui Wehrmacht Punaarmee Mandri-Eestist välja tõrjus. Vangistamised jätkusid saartel ja kulmineerusid massimõrvaga Kuressaares 1941. aasta sügisel.
Vangistatud inimesed paigutati vanglatesse üle kogu Eesti, enamasti aga keskvanglasse ehk Patareisse Tallinnas. Ehkki formaalselt olid Balti riigid kuni 1940. aasta augusti alguseni iseseisvad, «rahvavalitsuste» valitseda, ning NSV Liidu seadused kehtestati siin alles 1940. aasta hilissügisel, ei aetud vanglamüüride taga juriidilise korrektsuse asjas näpuga järge. Uurimist viis läbi NKVD ja süüdistuskokkuvõtted koostati Vene NFSV kriminaalkoodeksi järgi. Töösse kaasati ka kohalike kommunistide seast värvatud tegelased, kuid juhtimine oli kindlalt Moskvast määratud ja Venemaalt saadetud meeste käes.
/nginx/o/2016/06/14/5510349t1he6dd.jpg)
Eesti NSV NKVD rahvakomissar oli küll teenekas kohalik bolševik Boriss Kumm, kuid ohje hoidis tema esimene asetäitja Aleksei Škurin. Struktuuri detailidesse takerdumata väärivad nimetamist ka NKVD riikliku julgeoleku valitsuse uurimisala ülem Nikolai Kuzminov ja tema asetäitja Idel Jakobson, osakonnaülemad Andrei Murro, Nikolai Mihhailov ja Hispaania kodusõja veteran Karl Hansson ning eriosakondade ülemad Viktor Bradlei, Mihhail Makarov ja Sergei Kingissepp.
Igas maakonnas ja suuremas linnas oli NKVD osakond või jaoskond oma ülematega ja operatiivtöötajatega. Peale selle uurijad, vangivalvurid jpt. 1941. aasta alguses eraldati riikliku julgeoleku ala omaette rahvakomissariaadiks (NKGB), mis juhtis ka juuniküüditamise korraldamist.
Nõukogude poliitilised repressioonid imiteerisid seaduslikkust. Aluseks oli kriminaalkoodeks, kuulati üle tunnistajaid, paksude toimikute alusel koostati süüdistuskokkuvõtted; kaitsjaid süüalustel küll ei olnud ning peksmine ja piinamine ülekuulamisel oli tavaline. Otsuse langetas salajane sõjatribunal, kelle alluvusse määrati ka enamik «kontrrevolutsiooonilisi kuritegusid» toime pannud tsiviilisikute süüasju.
Mõnikord on see lihtsameelsemaid ajaloohuvilisi siin ja välismaal segadusse viinud – inimesed mõisteti ju süüdi suisa kohtus! Kuid NKVD sõjatribunal ei olnud kohus, vaid poliitilise terrori tööriist. Esimesed või ka tähtsamad Eestis vangistatud mehed viidi Leningradi, kus otsuse langetas Leningradi sõjaväeringkonna sõjatribunal. Mõnevõrra hiljem moodustati Balti ringkonna NKVD vägede sõjatribunal, mille liikmete hingel on enamik surmaotsuseid ja ka Gulagi laagrisse saatmisi 1940. aasta lõpust kuni 1941. aasta sügiseni.
Selle tribunali esimees oli diviisijuristi auastmes Andrian Gorjatšov. Pärast sõja algust mõistsid Eesti inimesi süüdi ja surma juba ka väekoondiste sõjatribunalid: 8. armee, Balti laevastiku, 22. territoriaalkorpuse, aga ka näiteks raudtee ning Saaremaal Läänemere piirkonna rannakaitse sõjatribunal.
Praegu teadaolevalt langetati esimesed surmaotsused 1940. aasta detsembris ja mehed lasti maha 1941. aasta alguses. Alates 1941. aasta jaanuarist langetas NKVD vägede sõjatribunal surmaotsuseid juba iga nädal ja mõnikord hulgakaupa. 11. märtsil mõisteti surma 11 meest, enamasti poliitilise politsei ametnikud. 23. aprillil 13 meest, nende hulgas kolonelid Karl Laurits, Artur Normak ja Paul Triik. Kindralmajor Otto Sternbeck mõisteti surma 5. mail.
/nginx/o/2008/12/21/108413t1hdebe.jpg)
Pärast sõja algust, 28. juunist kuni 3. juulini mõisteti kiirkorras surma üle 80 inimese. Nende seas olid nii üheksa noort eesti ajateenijat, kes 22. juunil purustasid oma üksuse punanurga ja rebisid puruks NSV Liidu juhtide pildid, aga ka teenekad riigitegelased Ado Anderkopp, Friedrich Akel ja Jaan Tõnisson ning kindral Aleksander Tõnisson ja mereväekapten Alfred Pontak. Jaan Tõnissoni saatuse kohta on teada ainult märge julgeoleku kartoteegis tema surmamõistmise kohta samal istungil Friedrich Akeliga. Tema mahalaskmise koht ja matmispaik on teadmata.
Surmamõistetud mõrvati Tallinnas ja Tallinna lähistel. Sümboliks on saanud Scheeli krunt Pirita-Kosel, kus pidas oma istungeid NKVD vägede sõjatribunal. Sealt leiti 1941. aasta sügisel kümnete, enamasti 1941. aasta aprillis, kuid ka hiljem maha lastud inimeste surnukehad. Ligikaudsel hinnangul oli sõjatribunalide otsusel mahalastuid üle 400, kuid on hulk neidki, kelle saatus on teadmata. Näiteks tuntud lastekirjanik Julius Oengo, kes vangistati 23. augustil Vasalemma kandis, kus ta oli kooliõpetaja, ja lasti tõenäoliselt mõne päeva pärast Paldiskis maha. Lisanduvad veel 1941. aasta juulis Tartus maha lastud 199 inimest, Viljandi vanglas samal ajal tapetud 11 inimest, samuti 11 inimest, kes mõrvati Haapsalus, ning sügisel Saaremaal maha lastud 180 inimest ja Hiiumaal Kärdla lähedal mõrvatud 41 inimest.
14. juunil mälestatakse punaokupatsiooni teisel aastal mõrvatuid Tallinnas Liiva kalmistul, kuhu 1941. aasta sügisel ja 1942. aastal maeti ümber Tallinnast ja Scheeli krundilt leitud mõrvaohvrite säilmed. Enamik nende poliitiliste mõrvade ohvreid puhkab endiselt nimetuis haudades.
NSV Liidu poliitilised repressioonid Eestis olid suunatud eeskätt Eesti riigi ja riikluse kandjate vastu. Nii nende vastu, kes riiki teenisid, nende vastu, kes olid Eesti riigi eest Vabadussõjas võidelnud ja nende vastu, kes olid Eesti Vabariigi põllumeeste, ettevõtjate, haritlaste, vaimulikena või mõnel muul tegevusalal tegutsedes üles ehitanud. Ka sellepärast on poliitiliste repressioonide ohvrite mälestuse alalhoidmine Eesti riigi kohustus. Isegi kui tahaksime, ei tule me helges tulevikus toime minevikuta. Seda on näidanud ka meist suuremate ja vanemate riikide kogemus.
/nginx/o/2013/06/14/1829010t1h14f8.jpg)