Ukrinformi ajakirjanik Oleg Kudrin

FOTO: Ukrinform

Miks on merekaunitarist Odessas üks kuu aastas ärev ja üksteist kuud rahulik, kirjutab Oleg Kudrin.

Tellijale Tellijale

Siiski on 10–15 protsenti valitsusvastase meelsusega inimesi päris palju. Tuleb muidugi silmas pidada, et ainult väike osa neist on valmis mis tahes ohtlikumaks tegevuseks. Kui õnnestuks olukorda destabiliseerida, leiduks neid mõistagi rohkem. Pealegi on võimalik kohale paisata Girkini-Strelkovi tüüpi diversante. Samuti valitseb massilise sisseimbumise oht Transnistriast. Ja veel on võimalik Moskva-meelsete poliitikute provotseeriv tegevus, ehkki nad tegutsevad piisavalt ettevaatlikult, et püsida edasi Ukraina poliitikas ja pääseda isegi parlamenti.

***

Kogu selle Moskva konstrueeritud müüdi keskmes seisavad 2. mai sündmused – seesama «Odessa Hatõn», seesama «Odessa Oświęcim». Ei saa jätta ütlemata, et Venemaa propaganda on selles suhtes mõningat edu saavutanud. Suuremas osas Venemaa ühiskonnas ei tekita mainitud tõlgendus vähimatki kahtlust. Moskva poliittehnolooge on saatnud oma maailmapildi pealesurumisel teatav edu isegi läänes.

Ma olen eurooplaste suust korduvalt kuulnud küsimust: «Aga mis teil seal ametiühingute maja juures 2. mail ikkagi toimus?» Viga peitub juba küsimuses endas – nagu öeldakse, kui tahad õiget vastust, tuleb esitada õige küsimus.

Odessa 2. mai sündmuste käsitlemine vaid tulekahjuna ametiühingute majas on umbes sama, mis pidada Berliini ründamist Teise maailmasõja ainsaks sündmuseks. Eri intensiivsusega kokkupõrkeid oli Odessas tol päeval tervelt viie tunni jagu.

Alustasid, õieti provotseerisid neid sündmusi radikaalid ja avantüristid Maidani-vastaste ja Venemaa-meelsete jõudude ridadest. Esimesed hukkunud (sealjuures kuulihaavast!) olidki 2. mail Euromaidani poolehoidjad Andri Birjukov ja Igor Ivanov. Loomulikult on selline pilt väga ebamugav Kremlile ja sealsele propagandale, mis eelistab kujutada üht poolt rahuarmastavate inimestena, kes nõudsid kõigest föderaliseerimist ja vene keele staatuse tõstmist, teist poolt aga verejanuliste fašistlike lurjuste bandena.

Teine ja küllap veel õõvastavam Kremli vale 2. mai kohta väidab, nagu oleks toimunud külmavereline, vaat et rituaalne «vene patriootide» sissepõletamine. Tegelikult tõi traagilise tulekahju ametiühingute majas kaasa terve juhuslike sündmuste jada. Näiteks tassisid Maidani-vastased, kes end hoonesse barrikaadide taha varjasid, ise sinna 18-liitrise paagiga bensiinigeneraatori, kaks varukanistrit, madratseid, mõned kastid Molotovi kokteili pudelitega ning oma poolsada puitalust (see on ligemale tonn puitu) sissepääsu ette barrikaadi ehitamiseks.

Ametiühingute maja ründamise käigus loopisid Molotovi kokteile nii ründajad kui ka kaitsjad (eriti need, kes olid katusel ega teadnud midagi hoone sees möllavast tulest). Tulekahju puhkedes muutis kell 19.52 tuul järsult suunda ja tekkis tõeline tuletunnel. Tuli suletud ruumis, mis on inimestest pungil, ei saagi lõppeda ohvriteta…

Kremli kolmas vale kasvab välja teisest. Moskva ei kõnele sõnagi sellest, et tol sõjaks üle kasvanud päeval muutusid mõnedki ründajad aeg-ajalt päästjateks, kes päästmise käigus võisid ka ise hukkuda. (Sest tol päeval tõesti käis sõda, milles haavatuid ja hukkunuid oli mõlemal poolel. Ja pärast halastuse ilmutamist võis jälle pähe lüüa kaotusvalu ja keha täis pursata adrenaliini.)

Kremli alatu vale on lausa silmatorkav, sest Venemaa endagi uudisteagentuuridel, telemeestel ja ajakirjanikel on küllaga fotosid ja videolõike, millel on näha, kuidas Maidani-pooldajad tassivad hoone juurde vankuvaid metallkonstruktsioone ja ronivad mööda neid, et eluga riskides päästa tulelõksu jäänud inimesi. Hoonest evakueeriti kokku 350 inimest, tulekahjus hukkus 34 ehk kümnendik. See on kohutav, aga paraku niisuguste juhtumite korral tavapärane traagiline statistika. Sugugi aga mitte rituaalne holokaust, nagu seda kujutab goebbelsliku taseme saavutanud valedemasin.

Peagi pärast Odessa tragöödiat asutasid mõlema poole aktivistid ja ajakirjanikud nn 2. mai grupi, mis viis päris kiiresti ja asjatundlikult läbi juurdluse.

Kohtuasi aga kestab ikka veel ja lõppu pole näha. Seda mitte ainult sellepärast, et Ukraina õigussüsteem on endiselt reformimata ja ebatõhus – lihtsalt ajakirjanikel on privileeg jätta nimetamata info allikad, nad võivad leppida anonüümsusega ning selgitada tõe välja, pannes kokku hulga erinevaid, nii nimelistelt kui ka anonüümsetelt allikatelt pärit teabekilde.

Kohtutöö põhimõtted on hoopis teistsugused ja seepärast ei saagi see olla nii kiire ja tõhus. Teiseks aga kestis lahingutegevus miljonilinna südames viis tundi ja selles osales tuhatkond inimest. Mitte keegi neist ei taha jääda süüdi, mistõttu esitavad inimesed fakte endale kasulikul kujul. Kujutage ette, milline koormatäis teavet on vaja korrektse juurdluse ja õiglase kohtu huvides läbi töötada ja kooskõlla seada. Ja siis veel advokaadid, apellatsioonid, kaebused, protestid, haigused nii uurijatel, süüdistajatel, süüdistatavatel, advokaatidel, kohtunikel, tunnistajatel…

Seepärast võin neile, kes soovivad üksikasjalikult teada saada, mis ikkagi toimus Odessas 2. mail, soovitada ühe mu hea tuttava materjale. See on 2. mai grupi liige, tuntud Odessa blogipidaja ja ajakirjanik Sergei Dibrov. Tema juurdlus vastab igati ajakirjanduse nõuetele. Serjoža ei ole oma tööd veel sugugi lõpetanud. Hiljaaegu asusin pidama läbirääkimisi ühe Venemaa «paksu» kirjandusajakirjaga ja võib-olla õnnestub juba aasta lõpul avaldada tema uurimise tulemused. Nüüdisaja Venemaal pole see üldse lihtne. Aga kui see peaks juhtuma, aitab see ümber lükata «Odessa Hatõni» valet.

Teie, praeguse kirjatüki lugejad, võite seda juba nüüd teha. Ja siis saab ka palju selgemaks, miks Odessas valitseb selline ärevus 10. aprillist 9. maini, eriti just 2. mail.