Juhtkiri: «Stalinit oleks teile tarvis!»

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Venekeelses ruumis võib mõnikord kohata fraasi: «Stalinit oleks teile tarvis!» Just nimelt «teile» ehk kellelegi kolmandale, sest vaevalt sooviks selle kasutaja ise tagasi pöörduda metsikutesse aegadesse, kui inimelu polnud väärt enam kui teetassis pesitsevate mikroobide oma.

See, kuidas suhtutakse tänapäeva Venemaal Stalinisse ning kuidas see suhtumine aasta-aastalt positiivsemaks muutub, räägib eelkõige sellest, et kunagine nõukogude diktaator eksisteerib praeguste põlvede kujutluses nagu hunnik plastiliini, millest igaüks voolib ja vormib, mida ise tahab; tema enam kui mitu aastakümmet väldanud ainuvõimu ümbritsevad siiani rohked müüdid ja legendid. Kellegi jaoks on ta barbaarne ja paranoiline mägilane, teiste jaoks suur juht, kes suutis tohutu suurel maal luua korra, mida pärast teda pole keegi suutnud – Venemaa impeeriumi laiendaja, moderniseerija ja Teise maailmasõja võitja.

Väljaspool kahtlust on see, et tegemist on inimkonna ühe suurima massimõrvariga, kelle ajal käis laagritest ja vanglatest oma elu jooksul läbi vähemalt iga kaheksas nõukogude kodanik. Ka selles, kui palju inimesi lõpetas tema ajal nimetutes massihaudades, kelle kondid on siiani laiali üle endise Nõukogude Liidu avaruste, pole ajaloolased kokkuleppele jõudnud. Kõige tagasihoidlikumad hinnangud algavad 3–3,5 miljonist ning lõppevad 20 miljoniga.

Kui jutuks on elanikkonna vägivaldne ümberasustamine, väidavad mõned Stalini apologeedid praegugi – mõnikord teadmatusest, teinekord täiesti teadlikult –, et tegemist oli justkui tühiasjaga ja enamik väljasaadetuid pöördus pärast asumiselt ju tagasi. Tegelikkuses oli tegemist erakordselt julma karistusega: vanureid, naisi ja lapsi veeti loomavagunites karmi kliimaga regioonidesse, kus nad oma väheste kompsudega lageda maa peal maha pandi, samal ajal kui nende mehed vangilaagritesse saadeti.

Stalini võimu ajal küüditatute arvu kohta leidub erinevaid hinnanguid, kuid üldiselt räägitakse kuuest miljonist inimesest, keda see ränk saatus tabas. Täna 75 aastat hiljem meenutamegi tuhandeid kaasmaalasi, aga ka kümneid tuhandeid Nõukogude Liidu poolt represseeritud Baltikumi, Ukraina, Valgevene ja Moldova elanikke, kelle ees sel 1941. aasta päeval avanesid maapealse põrgu väravad. Eestis on vähe perekondi, keda need sündmused ja stalinlikud repressioonid poleks puudutanud, igaühel oma isiklik lugu ja lein.

Pole midagi koledamat süütute elude võtmisest ja inimsaatuste purustamisest. Ei tohi unustada meile osaks saanud kaotusi ning samas tuleb säilitada empaatiavõime ka võõra tragöödia suhtes, mida samast ajaperioodist kohtab rohkelt. Just kaastunne on see, mis teeb meid inimesteks ja lubab säilitada inimväärikust.