Tarmo Pikner: «The Rise and Fall of Ojasoo» ehk eluteater jaanuarikuises pööriöös

Tarmo Pikner
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarmo Pikner
Tarmo Pikner Foto: Erik Prozes

Kui Tiit Ojasoo juhtumist üldse midagi positiivset otsida, siis on see just mehe käitumise nii mastaapne hukkamõist ja see on olnud valdav, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.

«Võtame esimese stseeni rahulikumalt, algul te lihtsalt rüselege veidi ja Tiit, sina ole agressiivsem pool,» lausus Ene-Liis.

«Tubli, Tiit. Ja nüüd hoopis agressiivsemalt. Isegi nii, et su partner kukuks lumme.»

«…ei, sellest pole midagi, kunst nõuab ohvreid,» rahustas Tiit naispartnerit.

«Jah, just niimoodi! Stseen on purgis, nagu filmirahvas väljendub,» jäi Ene-Liis tehtuga rahule.

«Oot-oot, Tiit, kuhu sa jooksed… meil üks stseen veel…» jäi Ene-Liis nõutult jooksjat vahtima.

Ja jooksiski Tiit alla vasakule ära. Naisosatäitja, pisarad silmis, kloppis end lumest puhtaks ja lahkus paremale ära.

Paus 20 sekundit.

No, peab tunnistama - selline stsenaarium oleks NO99 teatri repertuaaris ikka tõesti väga labane. Ei mingeid halle varjundeid, ei ole äratuntavaid poliitkangelasi ja tegevuspaik ka mingisuguses autoparklas, mis sest, et kultusteatri ees, kaameravihus.

Pöördumine antiiktragöödia lätete poole olnuks kindla peale minek – mürgi segamine, armusuhted lähisugulaste vahel ja kasvõi mõõgavõitlus – see oleks kindlustanud vähemalt poole saalitäie rahvast.

Ometigi, kirjeldatud stseen päris eluteatris tõi täissaalid. Isegi piletiraha ei küsitud. Reaktsioon toimunule oli massiivne, mis, arvestades meie inimeste eriliselt külmakõhulist suhtumist kaaskodanikega toimuvasse, isegi üllatas. Teisalt, arvestades täna maailmas toimuvaga, kus inimesed peavad pidevalt pooli valima, ei üllatanud nii aktiivne seisukohavõtt.

Tiit Ojasoo. Foto
Tiit Ojasoo. Foto Foto: Andres Haabu

Kui juhtunust üldse midagi positiivset otsida, siis on see just Ojasoo käitumise nii mastaapne hukkamõist ja see on olnud valdav. Muidugi, arvamuste paljusus rikastab ja ühiskonna pale pole grimassitu, kuid nõrgema füüsiline ründamine (sõltumata ükskõik millistest muudest parameetritest) ei saa olla mingil juhul aktsepteeritav.

Ojasoo üheselt hukkamõistetava käitumise kõrvale võib ju hakata laduma hulganisti varasemaid positiivseid tegevusi, kasvõi ülivõrdelisi, kuid see ei tee olematuks kannatanule tehtud ülekohut. Ja teatri NO99 juhtkonna adekvaatne reageering jäi igal juhul hiljaks ning teatrinõukogu määratud karistus «pool aastat tingimisi vangistust» (väljaspool teatrit) kõlab pigem kuuma supi mahajahutamisena, kus supikõrvaseks pakutakse psühholoogilise nõustamise leiba.

Kahju, et nii banaalset mõtet peab siin kordama - üks, mis kindel, kõik kolmnurksed armusuhted lõpevad pauguga varem või hiljem. Küsimus on vaid selles, kes kolmest osalisest pauguga pihta saab. Antud juhul oli selleks kehaliselt väärkoheldud noor naisterahvas, kes polnud sellist pauku kindlasti ära teeninud.

Pean tunnistama, et mul tekkisid tõsised kahtlused, kui NOs hakati lavastama etendust «Kõnts». Kuidagi provokatiivne oli juba pealkiri ise, rääkimata kogu lava katvast mudamülkast. Kartused osutusid põhjendatuks – mudapritsmeid lendas laias kaares. Kahtlustan, et 14. jaanuari pööriöö uni jääb Tiit Ojasood pikaks ajaks painama, nagu kadunud miljonid mõnd poliitikut.


Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».  

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles